Inimesi, erinevaid ja palju

Hiinas reisimise juures on ikka teine tunna, kui sinu ümber on maru palju inimesi ja kui
ise liigud grupiga, siis pole vahel vaikset hetka ollagi. Suzhous nii juhtuski, päris hirmus giid-grupi ees ning ekskrusioon ultrakohutav, linn upub prügisse (Itaalia oli sellega võrreldes ikka lahe, julgeks Sitsiiliasse minna küll nüüd:-) Antropooligine kogemus see reis siia, reisid omal käel oleks parem.
Täna murdsime ajaloolisest külast välja, ronisime sildi alt stuff only läbi ja olimegi nö päris linnas, üle haisva jõe, õnnest osta Hiina reisi jooksul odavaim tee pärast kiiret kauplemist, väike õlu sinna otsa ning oli mida silmadega jälgida ümberringi: kisa -kära. Elus on tulnud ette ikka paljude kanalite ääres jalgu kõlgutada: Jyväskyla, Budapest, Praha, Wrozlaw, Pariis, London, Emajõgi, igalpool miski jõeke või kanal, Hiinas vesi vist ikka rokasem kui Rhein
Väike digifotokas, mis on kuskil siin lähedal väledate hiinlannade poolt tehases kokku pandud, tundis kodu hõngu ja otsustas lõpetada tegevuse, pildis siiski sai fotokast veel kätte. Siiski üks hiinlane siin kohapeal oskab ka prantsuse keel, temaga linna peale minna on juba päris lahe, mida oodata, äkki leiaks ka ühe muusikainstrumendi. Korealased olid selles suhtes rohkem koostöövalmis: nagu naksti sai trummi käte, nüüd otsi siin Hiinas ühte flööti, mida bulvaritelt nii naljalt ei leiagi, avastamised jätkuvad :-)

Pariisi briis

Nüüd pole muudkui happy start ehk nö ilus algus, ettekanne peetud ja palju küsimusi kohe ja kuluaarides. Üldse on icomi kongress kütnud kõvasti kirgi ning pidulikul õhtusöögil kongressi avamise puhul oli kohal 3600 külalist üle maailma ning pilgud ja tähenduslikud ilmed kõnelesid iseendi eest, et mida värki need sellid seal Pariisi peakontoris õigupoolest sehkendavad, tegelikult on alakomiteede konveentsis see põhivärk kohapeal. Muidugi delegaatide püha kohustus oli kodus "läbi töötada" terve pinu täid dokumente, arengustrateegiaid ning valimisplatvorme....tõeline maailmarahvaste paabel, kus rolli mängib põhiliselt mitte millise muuseumi esindaja sa oled (väikeriikide puhul on see eksootika siiski alati tuntav, kui ütled: aloo, ma olen Eestist:-), aga pigem mis eriala taust sul on ning mida sa eriala see suudad julgelt välja öelda. No näis, kas keegi kinga kontsaga ka vastu kõnepulti virutab, kongressi põhiteemaatiline tunnetus sotsiaalselt harmooniast on tuntav küll, nimelt "hiina linnaosas" pole keegi väliskülalistest veel peksa saanud.
Päev otsa suhtlust, liibanonlannast etnoloog Viinist, Rootsi rändnäituste firma guru, Ameerika indiaanlasest kunstnik huvitumas eesti traditsioonilisest kunstist, Zürichi etnograafiamuuseumi direktori härra, lisaks palju Korea-tuttavaid (icme eelmise aastakonverentsi punt on ka kohal), a

ps eestlased valguvad alati üsna vara linna peale jalgsimatkale, seni pole veel välja kujunenud kohapealset kogunemispaika, mis oleks nagu Levist Väljas, rahvusmustrilist angaari ei saa ka kasutada, kuna uks on juba lukus, maja läheb demonteerimisele
pps hotellis edevat pesumasinat ei ole, radikaid ka ei ole, kus pesu kuivatada, tuleb teha nagu Lara Croft, mäletate :-)

Soovite teed

Ei teagi kohe, mida väike armas hiina vanamees arvas, kui sai välja võetud paljunäinud Triibuarvuti (no mis muster see oligi :-) ning pisikese teemaja terrassil tekkis tahtmine proovida, kas traadita internet on olemas...vaevalt 300 km suurlinnast. Täna siiski netita, mägedes budistlikus kloostris on muidugi niisama ka hea ringi kollata, küla mis küla, mungad käivad ringi ja pakutakse jumaliku teed, mille sarnast olen oma elus saanud vaid korra, Tartus...
homme edasi Nanjingi ja siis tagasi Shani (tore on hiina keeles olla kõnekeelne ), reis oleks nagu unes :-)

Pudong

Ülemiste udust Hiina suurlinna sudusse, 20 km jala päevas, 10 km üles-alla mägedes, põhiliselt nuudleid ja hiina hieroglüüfe led-valgustite valguses, ülikiired rongid linnaäärde ei käi, 300 km Shanghaist välja tähendabki mõnusat väljasõitu nagu Glehni lossi ümbrusesse, kuigi mägede ilu meenutab hoobilt tõusu Elbruse baaslaagrisse; kloostrites saad proovida hanesulega maalida, draakoni kujukesed 10kihiliste katuseharjade otsas Expo 2010 angaaride vahel on nüüd juba täitsa rahulik, järmisel nädalal läheb veel korraks asjaks ning ettekandeid tulevad kuulama museoloogid tervest maailmast ning FB on preagu tihe reisiärevusest, kes kõik ruttavad vastama kutsele to Gate;

Tsauka ehk pudong

tuli telegrammiga

ps tegelikult on programmis
järved-mäed-kõrvaltänavad-klassikaline hiina ööturg-kokteilipeod-vestlused vastuvõttudel-eiteamitmendat korda saab nalja, kuidas eesti-hiina vestlussõnastiku järgi heasoovlik kohalik juhatab teed, sageli pakutaksegi teed
pps tegelikult on ICOMI ärksamad kujud kogu maailmst konverentsil koos ja vaid parimad lastakse kõnepulti, messil tutvustatakse kõige ägedamaid tehnoloogiaid ning programmiväline on võibolla ainult jalatalla massaazh :-)

pps eriti palju tervitusi Kirstile, kes on Shanghaiga hästi tuttav

Poola unelaulud

Kui paned silmad kinni siis palju ei ole vaja ette kujutadagi, üks tavaline päikest täis laupäev Tartus, kus sügis nõuab veel täit õigust, inimesed teevad päeval sporti Jänese matkarajal ning 90%inimestest käib linnatänavatel kõrvaklapid peas, õhtul kisub ikka uniseks, eriti kui Poola aktivistid on Teatri Kodusse rahvamuusikutest teatrinäitlejad, kes esitasid laulumänge une-teemadel. Päris lummav oli, selline kultuurne feng-sui teatrisaalis, bänd murgeldas soliidsel moel koos noorema ja veel noorema publikuga vaheldumisi unelauludega. Väike Wroclawi igatsus tuli küll. k

ps mul samal ajal lammas ahjus, veidi muretsesin, kas äkki saab liiga palju, aga hoopis jube hea sai, ma ise küll praegu seda kraami tarbin mõõdukalt - on alanud tervislikuma gurmee ajastu, oma kibuvits, väike pihlakas, rukkileib ja valge kala
pps läksin hoopis terviseklubisse mõnulema, eilne slowfox ei olegi eriti kontides, aga vil!toas filosofeerisime ikka peaaegu hommikuni muusika teemadel
ppps

Peame päevikut

Kuidas tänapäeval siis hää oleks päevikut pidada. Kohtasin täna oma sõpra Skypi-leiutajat, ikka korporatiivne kasutajamugav nutitelefon taskus, äkki peaks Shanghaist uue telefoni ostma!

Hiina

Algab suur seiklus, 3 nädalat Hiinas, näis kas blogi saab ka pidada.

Katarina kai

Üle mitme aja Tallinnas käimas, väike vahepeatus Solnoki juures ning edasi Kalamaja kaudu Katarina kaile. Veedsime õega mõned head hetked seal sportliku jalutuskäigu rütmis ja avara merevaatega, kohalikud kalamehed sikutasid silma nähes välja korraliku siiakala, üllatavalt puhas rand ja "maarotile" nagu mina - see mereõhk on ikka toonustav vaheldus. Käisin tulles Telliskivi loomekvartalist läbi ning rebisin pruukostiks ühe Zeppelini plaadi ja kasemahla oma lähemale suguseltsile siin päälinnas. Kitarrisoolode harjutamine vajab loomingulisi eeskujusid ning pikematele kõndimisturneedele on ju hea kaasa võtta kosutav kasemahl. Homme ootab eest Kumu ja sisustusmess, asuvad ühel trajektooril. Kodutehtud leiva sain ka täna turult. Veel leidsin väikse "nivea särgi" stiilse värviga, mille noored moemutid mulle kaasa panid. Ning üks raamat vaimustas mind, spelta jahu ei ostnud. Peaks Tallinna loomelinnakute tutvusmituure jätkama, see on Supilinnale vahelduseks väike värskendus nagu mõnus tuul Katarina kai ääres.k
ps viisin täide taas oma ammuse unistuse, maandusin RR 5 korruse katusel, kunstide osakonna saalis :-)
pps peagi alustame gallupit, kellele MA tööd tegelikult kõige rohkem vaja on

Emajõe märjad

Tavapärane Emajõe säng on tõesti üle kallaste tunginud vete meelevallas, liivaluidete keskel seisavad riietuskabiin, laste liumägi, eriti ilus on kaheksa paiku, siis paistab loojuv päike nagu otsiks kus see jõgi õieti alguse saab. Kõik vööst saadik veel.

Kummikud on sel aastal eriti moes, kirjud ja värvilised. k

39 trepiastet

Ülestõusmisnädala märksõna on teater, näitusemajas tuli kokku Vanemuise noorte lavajõudude kamp uue maja näitusesaalis, ehk saab nüüd asja Pääsukese-loost, mille kirjutas eelmisel aastal Ruitlane ERMi juubeliks. Nüüd Viljandis sai käidud Rakvere etendust vaatamas, krimikomöödia "39 trepiastet", mis mõjus küllalt hoogsalt, karaktereid ja tüpaazhe võis näha. Päris õhtul sõidsin veel Olustvere lossi juubilar Tiitu õnnitlema, kus oli ka teatrirahvast koos, kes arutasid igasugu teemasid. Enamasti olid kõik ümber klaveri kogunenud ning käis kõva musitseerimine vägeva laulu saatel. Kõva tantsumürgeldamist suurt polnud, Heli-Mari Arder laulis "Päikest", mõisatrepiastmed nagisesid, loss on ikka uhke, Leila Pärtelpoja käsi mängus, salongiõhtu missugune!

Maailmafilmi pidu

ettevalmistused on igati profilt tehtud, niiet juba eelseansid on toimunud tõstmaks isu filmide järele nii ETV kui veebi kaudu, mis võrgutab huvilisi täiega, sel aastal tublisti rohkem just veebi kaudu. Ajakirjanikud pommitavad kah. Näis, kuidas kinosaalis tunne pärast, publik ja saabuvad filmiautorid on kogu MF sisu tegelikult, interaktsioon ja mõnus kontakt maailmaga. Olgu siis teemaks eestlased maailmas või vanadus, mis ajakirjaniku sõnul "seljatab nooruse kultuse". Näitused saavad tänasega üles, esimesed külalised kogunevad Suudlevates. Filmipidu algab. k
ps Kamerling on muidugi staar
pps eesti doki-eri on reedel, eesti film elab häid aegu?

elektrooniline panek

tore oleks ikka kohe ja praegu leida koht, kus oleks selgelt lahti seletatud, mis on : virtuaalnäitus, veebinäitus, elektrooniline näitus, veebikataloog, e-album, pildid koduleheküljel, pildikogu, virtuaaltuur, andmebaas. inimesed teavad, osad ei tee vahet, k

milline kalender

hea küsimus, kuhu pidada oma kalendrit nüüd, kus 4 võimalust on laual, üks neist sisaldab veel lõpmatu hulk võimalusi, mida pakuvad veebikodud. Ma pole väga "kodus" erinevate suurkorporatsioonide minu eest ära tehtud päeva- ja kalendrisetingutega, vana hea nahkköites nädalakalnder, väike ja armas, aga ikka kuidagi mahajäätud, sissekandeid pole aega teha, info liigub kiiremini kui jõuad sule haarata, koosoleku päevakava saadetakse elekrooniliselt, koosolekud ilmuvad "ise" ekraanile (nb!jutumärgid ei ümbritse sõna ilmuvad vaid sõnal ise ümber), kus ma siis hiljem oma sündumisi tagantjärele meelde võiks tuletada: scanpix, outlook (mida ka ei jõua täita), facebook (mis on ikka rohkem nagu kohvikulaud, mille taha jõuad vaid siis kui aurav kohvi on serveeritud), või siis Eesti Ajalooarhiiva, nemad digiteerivad hästi ning eriti meeldib mulle "Eesti elulood" uus saris, seal juskui nagu ongi juba minu mälestused kirjas :-)
ps asjatundjate arvates on umbes 10 000 elulugu juba kuidagi viisi kirjas, mäluasutuste kirjasaatjaid on äkki juba 50 000, pildisaatjatest tasu rääkidagi, fotograafid on kõige kärmemad
pps vana hea nahkkaantega märkmik on ikka armas, truu ja säilib siin Liivi tn mu vanaema kummutis ilusti kokkuköidetuna kõige paremini, aastate kaupa, hästi loetav, naabrid Liivi tn arhiivis tunneksid sellise kompaktse ja hästi hoitud säiliku vastu täit rõõmu kindlasti

pps kas blogi on päevaraamat

Streiki ei olnud

Kolmapäevasel päeval tuli meie lennuk Riia suunas alles pärastlõunal. Veedsime puhkuse viimase päeva hokkukut ilusti aken irvakil, (meenutan sulle hea lugeja, et olime Colosseumi lähistel bulvarite linnaosas) hommikul võimalikult kaua ääretul sofal pikutades, teesklesime magamist, tegelikult tuli läbi une ilusti 4 korrusele see igahommikune Rooma kesklinna melu, lõputu "skuuterite" tuututamine, prügiautode pidev kolin, habemeajamistöökoja ees seisva Guseppe (nimi muudetud) hõige üle tänava tuttavale möödujale etc. See oli kõik siis üks tüüpilne hommik. Harjutasin end varem tõusma (enne kella 10) eesmärgiga lipata saiapoodi, nii lihtsalt see käibki täita oma unistus saada igal hommikul värske ahjusoe sai koos mõne põneva miniküpsetisega. Olin avastanud ühe uue toote, kus roomlased osakvad teha moskva saia sisuga aga lihapiruka välimusega vahvat kohvikõrvast, mis viib keele alla, eriti kui trepist üles minnes, loksub kogu tuhksuhkur ühele saiale, mille esimesena ära saab süüa (kui kaaslane alles magab:-). Tavaliselt ma üksi normale-jahile ei läinud hommikuti. Vaid viimasel hommikul astusin sisse ühte tavalisse ristorantesse, lootusega saada reklaami järgi 50 santiimi eest ühe expresso. Ega ma nii kergelt ei pääsenud. Hommikuti (sest õhtuti on sellistes kohtades korralikud hinnad ja õhtustatakse tunde) jalutas mulle seal vastu üks mamaa' (just selline korralike merevaigust kõrvarõngaste ning kolme abielusõrmusega elatanud daam), kes mulle loomulikult masinaga hea kohvi valmis tegi, ise sealjuures vesteldes vabalt igasugustel teemadel, küll ta ikka küsis igasugu asju ja muudkui rääkis, naeratas. Olin emotsionaalselt kohe see järel hästi ärganud, uni läinud, panin esimest korda saapapaelad kinni. Isegi kahetsesin, et olin tulnud vaid jopevoodri väel välja ja ei jõudnud särki vahetada, kui oleks teadnud, et selline trefunks on kohe hommikul vara. Provva meenutas mulle veidi minu vanaema. Otsustasin, et saiapoodi lähen kõige viimasena. Käisin siis mööda kõiki neid tänava äärde jäävaid töökodasid, disainistuudioid, kohvikuid ja vanakraamiäri - tegin väljaspoolt mõned pildid, et kuidas elab tisleri-härra; kõrval vanakraami kokkuvedaja (uskumatu intelligentne prükkar keset linna), soomlasest naisdisainer kõige põhjamaisema autoritiraazhiga keset Rooma virr-varri (huvitav, kas seda osatakse ka hinnata maal, kus barokk uputab ja staarkunstnike vanad taiesed on sageli vaateakendel), siis edasi meile juba tuttav järjekindel mosaiigikunstnik, juba kruttis oma stuudio aknaid lahti, vastas Sant Louisi kuulus muusikakool, mille ees üks jazzõppejõud kirjeldab valjuhäälselt noorele tudengile mingeid improvisatsiooni harjutuse asju; äsja avatud nimeta-bistroo (milles oli eile olnud avapidu) kuivatas ühte diivanit vihma käes; muidugi habemeajamistöökoda, kus hr Poeg (kiilakas) teretas viisakalt (hr Isa tegeles ilmselt esimese kliendiga). Eestis olin just küsinud, et miks enam habet ei aeta juuksurites?. No aga see oli kohe päris barbershop kohe siin, ma poleks üldse imestanud, kui Barbeshop Kvartett oleks sealsamas välja astunud ja teinud paar napoli laulu. Kõik on võimalik, kohta pidasid siiski isa ja poeg. Sõbralikud majanaabrid meie heale võõrustajale Piretile, kes saab siin kõigiga hästi läbi. Lõpuks maandusin saiapoes, juba õhinal et saaks osta paar moskva saia sisuga rooma pirukat (kreemiga) ning värske saiapoolik, et hommikusöögiks oleks värske rukola ja salaami alla midagi mõistliku panna. Tänaval keegi ei streigi, isegi AlItaalia lennukompani (nagu hiljem selgus) alustab streiki alles nädalavahetusel. Hommikul oli küll miskit lärmi kosta tänaval, aga sellised need itaallased on, emotsionaalsed. k

Karjusele kepp, turistile vihmavari

Eraldi elamus oli kindlasti karjamaa keset iidset Rooma linna, ja karjus istumas 500 aastase müüri peal, ise ilmselt juba harjunud ootama, millal õhtu kätte jõuab ning saab põhukotile iPhoni mussi kuulama. Ta oli silmnähtavalt rumeenlase moodi, suppermoodsa telefoniga, tegime temast ka ühe ilusa pildi. Mina oma väikse SonyE-ga panoraami sain kätte, muidu ei mahtunud lambad ära pildile. Üldiselt oli see seal tuules ikka tõeline võitlus tuulehiilidega, kus õnneks mingeid lohesid ei lennanud, oli vaid tuul ja vihmasadu. Korea vihmavari juba ammu küsis imestusega, et "miks te mind küll ära ei heida". Turistile pakuvad kõiksugu tõmmunahalised inimesed Roomas igalpool vihmavarje müügiks, odavaid ja värvilisi, konksuga ja nupuga, lahtikäivaid ja kokkupandavaid etc. Siin karjamaal pole ühtegi pakkujat. Oli vaid karjus pika kepiga, nagu....k
ps Aga Itaalias kogesime veel üht uut nähtus, et kebab ja kerjused, see on vana lugu, aga kõiksugu Jaan Muna-tüüpi vilkuvate lampide ja neoon-mängukannide, värviliste traatide, käevõrude etc suveniiridega käivad mustad mehed ringi küll ja üritavad seda kaupa sulle maha müüa. Selline äri siis uues Euroopas.
pps Üks piinlik lugu oli muidugi ka, olin just sirutanud käe väikse juustutüki järele oma seljakotis, kui mulatt lähenes näljase näoga ning asus mulle sokke pähe määrima. Ikka müügiks, et "vaja söögi raha ning sokke on ju vaja". Vaatasime minu Suva sokid koos üle, need olid korralikud ja ilusad, kiitis mulatt. Aga söögi osas jäin talle ikka võlgu ja sõin oma juustu ise ära. Mingit kaupa me ei teinud. Vehkisin vihmavarjuga ja kupatasin ta minema. Kuidas imelik tunne oli.
pps Agnes oli sel ajal kõhuli muru peal ja pildistas ilmaimet parkimisplatsi ääres: Italwagen, mingi auto kandis sellist numbrimärki !, tegelikult pesueht VW, väike luksusversioon, kodune tunne oli korraks.

Viimane päev, see ongi ajalugu

Päris viimane täispäev oli meil Roomas muidugi korraliku maratoni moodi,
ei pidanud me kellelegi seal mingit sõnumit kohale viima, olime ise endale jälle hea trajektoori paika pannud ning asusime kõndima. Üldjoones, metrooga õite bussipeatuse lähedale, siis Via Appia Antica juures maha, kus oligi selline postkaartilik kahelpool müür ning muinasvana kivitee seal vahel. Lipsasime mingist väravast sisse ning kohe võete meid rivvi ja kupatati varakristlase katakombidesse. Esimene peatus oli Catacombe nr 4, umbes 500 tuhandest digitaalselt kaardistatud säilmest, viidi meid siis vaatama ühte Piusa-tüüpi käikudesse, ning giid rääkis lakoonilse loos, miks ja kuidas, kus ja kelle pärast. Väljas sadas, kohvikut ei olnud läheduses, kange huvi näha veel viimasel Rooma päeval midagi vana ja väärikat - hauakambrid seda muidugi olid. Õrnalt tuttavat ornamentikat seinal, tohutu laava ümber-ringi-peal-ja all, kõhedustekitav tunne läks üle, kui kuulata giidi veidi liiga üldist juttu, et "ärge jääge maha", "ei-ei, siis ei elatud vaid siin lebasid säilmed, mille vandaalid juba ammu on ära koristanud..." Avaldas muljet, tegime masina-normaale's nurga taga ning kõige sümpaatsem oli vast tutvumine Rooma Ülikooli magistrand Lindaga, kes oli pesueht roomlanna, kange arheoloogiahuviline ning töötas koos indudega seal müügiletis ja seletas õhinal, kuidas osad suveniirid ongi disainitud tema leitus õlilampide prototüübi järgi ning kui me läheksime ümber nurga vasakule ning siis leiaksime välja peal äsjaleitud basilika vundamendi ja seal ongi iidse Rooma tõelne ajalugu peidus. Linda oli tore. Me ei pärinud tema esivanemate järele, andsime talle eneskindlust juurdegi, kui teatasime, kes Linda tegelikult eepose järgi ning läksime tema heasoovliku pilgu all Konstantinuse basilikat otsima. Väljas ikka sadas. Olime hästi varustatud, leidsime koormakattega kaetud leiuaugu. See ongi ajalugu! k
ps päev muidugi jätkus, ees ootasid termid ja veel enne ajasime taga lambaid karjamaal
pps arvake ära, mida Roomas tasub teha kui ees ootab viimane õhtu :-)

Rooma termide-spa

Sõidsime katakombidesse, varakristaste uskumatule ennastsalgav austus oma esivanemaid laavakihtidesse kaevata ja uuristada käike igasugu sümbolitega seintel. Rooma linnavalitsus lasi sellel kõigel sündida, heast perest roomlased käisid ise samal ajal oma kuulsates termides, mis näevad välja nagu suurim basiilika Rooma keskslinnas, 9000 inimest ehitasid igapäev 5 aastat järjest suure spa, kus sai laenutada vahepeal ka mõne teatmeteose või seikusjutu, liikuda ühest hallist teise, vestelda meeldivalt villa-naabriga või naabrinaisega, kes olid kümblema tulnud, imeilusad mosaiigid rõõmustasid silma ja südant, eelsoendatud meeldivalt tervislik vesi tuli akveduktide abil erinevatesse basseinidesse, roomlased hüppasid ka peakat (nagu ühelt rekonstruktsioonilt sai näha). Praegu näevad midagi taolist meie silmad Chicago raudteejaamas, mille tookordne arhitekst võttis ehitise planeerimisel oma eeskujuks võimsad Rooma rajatised, nüüd "ujuvad" kõik rohkem turistide inim-meres. Osa mosaiikidest on rännanud Vatikani. Täna lendavad Via Appia Antica alguses paiknevates termide varemetes prisked kajakad ringi, väga kodune Läänemere tunne ja igatsus tuli peale, homme via balticaga algabki reis koju. Mida itaaliast kaasa võtta? Võibolla peaks ikka väikse juustupoe koos ehtsad itaalia kohviga Eestis ära tegema. k

Ajalooline dok

Puhkus peab koosnemagi mitte ainult kohvikutes ringi aelemisest ja murul vedelemisest vaid kasulik on vaadata ka ajaloolisi kostüümidraamasid, või suisa ajaloolisi doke. Praegu jookseb Itaalia riigitelevisioonis "Mussolini õukondlased", mis näitab nonstop 2 h arhiivikaadreid, argumenteeritud kommentaarid taustaks kellegi Bologna professori suu läbi, milline luksus riigitelevisioonis, loomulikult ilma reklaamipausideta. Väga õpetlik, näeb sekka arhitkuuri, ajastu moodi ja tehnoloogia arenguid. Mina, Agnes, Piret ja rubiinpunane Montepulciano, väga tõsiseltvõetav õhtu. k

Kostüümid ja elu

Klassikaks on kujunenud vaadata siin katusekambris filme, itaalia uusimaid häid ja mõnd kostüümidraamat, katkendlikult (kuna kohe tormame linn ajalugu avastama tavaliselt) ning siis riietume ikka kaasajale vastavalt: jope, kindad ja müts. Itaalastele meeldivad vihmavarjud, minule coretex, mida itaallased käivad näpuga katsumas. Alate teatan, et see on Eesti firma. Kuigi Roomas, on näe, isegi soem kui Firenzes, kus on mäed lähemal. Siin algab jälle see antiigi-igatsus peale, kuna täna lähemegi Via Appia peale guljaitama, vahepeal pistame nina katakombidesse, siis jälle küpressipuude (need ei ole siin mingi põõsad) vahel, arhitektuurseid pärleid ja vanu basilikaid "ärge püüdkegi kõiki idnetifitseerida" nagu soovitas Berliz.k

Inimesed, kellega ma rääkisin

Itaali inimesed on tänavatel, teisipäeva hommikul on vaid Püha Agnese kirikus veidi rahulikum, aga kõva mürramine käib just siin Colosseumi lähistes kvartalites ja jumal ise teab, mille vastu nad siin jälle tänavatele on tulnud.
Eile mõtlesime, kui palju inimestega oleme saanud rääkida: Boheemia kohvikus küll, kus eluküps perenaine on ilus nagu filmis Valmont; Firenzes oli asi aga muidugi lobedalt ja lahkelt nii, et vaevalt sa saad toskaanlaste kiirele ja ekspressiivsele kõnele vahele sekkuda, meie hea sõber David oleks nagu äsja tulnud Garibaldi manifestatsioonilt (kuigi ta tuli just äsa Birmast); inimesed on ikka lahked. Sixtuse fiiling võtab minu keeletuks, itaallane aga sinu kõrval muudkui räägib ja pakub sulle lahkest ühe cafe normale kõrvale äsja valmistatud bruchettasid. Nõnda hommikul jutustki, käisin väiksel saiatiirul, pildistasin habemeajamis salongi, puusepatöökoda, kus Guseppe teeb parasjagu uut raami ühele tundmatule autorile, klaasitöökoda oli kinni kuid mosaiigis juba kõva töö käis. Nendega tahaks kohe rääkida, mis elu nad elavad.
Täna tagasi Roomas: kloostrid ja Taaveti kuju, renessanss raekoda ja Euroopa parim fotomuuseum läbi ekseldatud. Isand Rafaello, kes meid ilusti võõrustas, valas värskavee pudeliisse maailma kõige parimat kodu-tehtud oliiviõli ja teatas, me peaks tagasi tulema suvel.
Ilusal naistepäev õhtul käisime Librerie Bohemia, rubiinpunane vein tähistas matkasellide võidukaid rännakuid ja mõtlesime, kellega oleme rääkinud sel reisil. Päris vahvaid tüüpe oleme Itaalias kohanud.
ps nüüd Rooma katakombidesse, varakristlike kangelasi austama
pps tõesti huvitav, mille vastu nad protesteerivad tänaval, või mille poolt, Berlusconi muide jäi Lazio valimistel oma nimekirja registreerimisel hiljaks, kuna tal on parasjagu tegemist :-)

Toscana pàikese all, t6esti

T6esti, tàna àrkasime Impruneta alevikus, kuhu meie s6ber Rafaello meid Peugeotiga òòsel t6i pàrast lokaali Joshua Tree sulgemist. On laupàev, laat ja katoliku kellad, k6ik on olemas. S6na alevik vist oleks k6ige làhemal fiilingule, tegelikult nagu asula ikka etruskide ajal, Pyha Tool ei ole kaugel, jumalavallatused on aga siin nagu rohkem lubatud, Bertolucci ja teised on seda ka filmilindile v6tnud. Pàev seda siin ka igati nàitas, pàike siras ning pole vaja eriti suur ettekujudusv6imet, kuidas suviseid viinamarja korjajad tydruku suvekleitides ja agriturismo-nautijad sulle vastu jalutaksid, màe otsas on vàike pàriskyla taamal, valges p6lles madre veab su natti pidi oma lehtasse ja kuna sa oled keeletu sellest vaatest, oled kerge saak. Ja muinsuskaitseliselt vààrikas loss pakub loomulikult ajaloolasele vaid nostalglisi tundeid, mida me Kivimàe keskaja loengutest 6ppisime, ikka seda kuidas Itaalia saavutas oma rikkuse ja loomingulisuse jumalikule ...aga see selleks, naksti on oru kalda ààres asuval terrassil salaamid ja juustuvalik laual, Chianti veinide Musta Kuke kartell (loe: see on kvaliteedimàrk) pudeldab siin maailma parimat veini igatahes. 6nneks olen roolis ja mekin seda kodus. No aga missakostad, siin on t6esti nagu filmis. Paitasime rariteetseid valgetriibulisi seap6rssaid tasandiku ààres, kes ràndavad vaikselt muidugi Toscana kuulsaima lihapoe riiulitele Greves (Stockmann: dream on, selliseid salaamisid ei saa yhestki Soome hulgilaost ega interneti vahendajafirmast). Veedsime màe otsas (600 m yle merepinna) terve pàeva, jalutasime viigipuude all, korja v6i oliive koju kaasa (Eestis ju òeldakse, et eelmise aasta mustikad on ju k6ige àgedamad). Tagasiteel Greves làks korraks mul pilt eest àra, kui kuulsa lihapoe all keldris oli juustukelder....6nneks see paik pandi kohe kinni ja mehed làksid Juventuse ja Fiorentina màngu vaatama. Tuleb filosofeerimise tunne peale, et viigipuu mari ja oliivide puhtus, viinamarja nektar ja juustude katsepyhak, k6ik olid meie suhtes tàna helded. Kas nii v6ikski olle elus, et sellistes kohtades leida syvenemise aega, kuigi itaallased on ikka tohutud energiapommid ja lobamokad, tànavanurgal ja piimabaaris làrmava energiliselt ja seletava maadjailmad kokku. Siin aga valitseb m6nus m6tlik rahu, Toscana tempo

ps cafe normale, see kàib ka siin igal v6imalikul hetkel asja juurde, st. piimabaaris vàike expresso, tilgake m6rumagusat kosutust. See oleks nagu elegantselt vàlja kukkunud kompliment ilusale daamile, mida korraga nagu palju vaja ei olegi, kui teeb meele r66msaks ja seda tasub aegajalt korrata
pps Helmutile tervituse siit Saksamaale, kes umbes sama asja ajab rieslingu p6llul, tema traktor peab kyll veidi jàrsemalt màest yles-alla taimi kastma ja istikuid muldama, aga veinid on umbes sama head.

Firenze, Roomast ylespoole, asjaliku P6hja suunas

Reede nàitas meile ilusti Itaalis ààrmusi ning katsime 2 kultuuriliste elamust enda jaoks pluss siis m6ned klotsid, mis meile teele jàid ja silma kytkestasid. Hommikul saime osa vàga rariteetsest fotonàitusest, kus itaallased on kàinud Iraani pildistamas 19sajandi kespaigas - midagi Pààsukese stiilis, aga 50 aastat veelgi varem, puhas antropoloogia varases visuaalses m6ttes, kus graafika ja fotograafia olid vàga làhedased, portreed ja arhitekuur muidugi vàga lahe materjal, mis on hàsti sàilinud. Graafika keskus asub Trevi purskaevu làhedal. Edasi suundusime Rooma yhte rahvusmuuseumi osasse kaasaegset fotograafiat vaatama, Stephen Shore ja veidike kunsti pealekauba. Warholi-aegne staar, kes enamsti elab praegu end vàlja pehmekaaneliste rraamatute avaldamisega, aga foto oli vàga hea. Sealt siis vihmavarju vastas asuvasse wifikohvikusse, kus sai tehtud eraldi np(new post). Ilma kiskus vàga kylmaks, spurtisime seejàrel rongi, Firenze ootas oma òòeluga, lahked itaallased viisid meid vaatama kohalike elu ning l6petasime Josua Trees (kohalik Zavood) ja laulsime italianosid kohalikega, oli sellne òòlaulupeo tunne. k

ps hommik kàes, mina turule vàrskeid maasikaid ja krevette tooma
pps daamidele kà vàiksed saiad, singist suudsin loobuda sedakorda, juustuleti ààrest k6ndisin kangekaelselt mòòda :-)

Büfli-juustu gurmee sees, tänaval püstijala drink

Zaha Hadidi kontori noored arhitektid käivad õhtuti lokaalis ja tavaliselt ei söö. Nii palju rahvast ühes lokaalis! mille nimi on Kolme Trepiastme juures, tavaliselt ei maksagi loota, et sa pärast siesta lõppu lauda saad enne 10 pm, ongi normaalne - pigem toetatakse väike veiniklaas või piccolo birra väikse Smart auto katusele ning käib itaallastele nii omane kiirkõne, palju emotsioone ja bertolucci-lik loft olek otse tänaval. Kohtasime ka ühte hingelist, kes oli Roomast pärit, ülejäänud Shveitsist (sommelier õpingutega), Austriast (sushi meister), Michelle (keele õpetaja), Luciano Naapolist (see kelle visiitkaardil Zaha seisvat) jne. suurlinna asi, inimesed koonduvad seltskonnaelu elama, sest see hoiab elu sees. No üsna koduselt, oluline keda tunned ja kui ei tunne, on siin ehk hullemgi. Sõbrad, see on leib ja lõbu. Tänaseks on hea meel, et barokk-osad seljataga, Trasteveres meeldiv keskklass, kõrged majad ja omas rütmis mõnulevad roomlased. Võtavad aega, annavad aega ja ikka mõnusas omas rütmis. Eilse öine maitseelamus jääb küll hinge kosutama pikalt - pühvli juust, ruccola ja mee-trühvli kastmega (oh kui oskaks selle ka itaalia keeles siia kirja panna). Ryuchi Sakamoto heliinstallatsioon MACRO Futures ikka ka.

Üle jõe

Kõikide jõgede linnas on alate ahvatlus, et peaks minama ikka ka üle jõe. Rooma
"väike-emajõgi" meenutab mulle veidi Lubljanas nähtud kanalit - kunagi võiks kirjutada raamatu "Minu jõed", kus tuleks pikemalt juttu kõigist nendest ilusatest jõgedest Londonis, Pariisis, Budapestis, Prahas, Pärnus, Berlinis, Turus, Uppsalas, Bergenis....ai, see läheb juba rubriiki fjordid ja kanalid. Põhjamaades on alati see värk, et kas vesi on soolane või ei ole ja ongi äkki lihtsalt sügav forellisügavik, kus on tore talisuplejane end proovile panna *, aga need kanalid on muidugi omaette zhanr. Roomas räägib kohalik sulle kohe uskumatu loo akveduutidest, vesi soliseb 50 km tagant sulle koduhoovi ja polegi enam väga tähtis, kui soolane see on. Aeterna acqua magica (Ivo vabandab mu ld keele oskust) just täna nägime maailmakuulsat purskaevu, kus valitsejatel ei olnus absoluudselt kahju lasta rahva hullata ja uskumuste kohaselt teatraliseeritud kombel oma igapäevaelu tähendusi rikastada.
Aga miks läheme üle jõe? Tiberi puhul on see sama palju sümboolne, kui minna üle Emajõe. Otsime uusi ja avaramaid paiku. Nii lihtne see ongi.k
ps See kuidas me sattusime tüüpilisse juustupoodi, oleks ikka eraldi New Post.
pps muide, täna läheb rong Toscanasse, kell 18.20 Collosseumi jaamast. "Cut" nagu öeldakse filmivõtetel ning siis tuleb juba uus stseen.

*esimene allikaline viide. 2004 aastal astusin Norra Nais-Talisuplejate Ühingu külalisliikmeks Norras, ühe kaluriküla allüksuses ning siis tundsin esimest korda, et kolm korda on proovi Põhjameres ning polegi nii tähtis, kas jalad ulatuvad põhja või mitte, olulisem on vesiaeroobika ja tants vaalade keskel, et ihu püsiks liikumises ning õigel aja tunned ära, millal peab kaldakaljule tagasi roonima. Päevikud, käsikirjaline 1997-....Erakogu.

tzhzhzhzhzh Sixtuse juures

Päevaelamuste püramiid sai ikka väga uhke. Vatikan-Püha Peetrus-ka kuppeltorn Rooma kohal (jumalik) -Püha Agnese katedraal ja tohutu barokk-vilgas kesklinn-Isamaa Altar-la locale universale-John Cage tribuutkontsert juba päris öösel.

oleme distsiplineeritud. Aga kõige lahedam oli muidugi Sixtuse kabelis, kus turvasellid hoidsid turiste vaikselt nõnda, et ajasid huuled torru ja hüüdsid tztztztztztzt, nagu heeroldid Kummastav tunne, lummavad stseenid, ajaloolaste maiuspala. Kael ei jäänud kangeks, sammulugeja läks hulluks :-)

ps Peetrus katedraali kuplile ronides meenusid sõbra õpetussõnad, kuidas ta Elbrusel käis
pps Vatikan aga mõjub seisundiliselt. uuuuuu-mmmmmmm-tzzzzzzz. Tahaks kohe mediteerida.

Rooma katusel

Colosseumi lähedal jääb Pariisi süda, pulbitsev ööelu ja 25 h askeldamist - itaallased on liikuvad ja energilised. Öine jalutuskäik kitsastel tänavetes õpetab hoiduma juveelipoodidest ja kallitest butiikidests ning hea nina leiab hea juustupoe kenasti üles ning 1 kg värske rukola kott tuleb võtta juurde, sedasi on mõnus õhtusöök kindlustatud. Perenaine on reibinud kaasa lisaks Itaalia viimased filmihitid Il Divo, Gomorra etc, kvaliteete vana hea itaalia film, mida mäletan kunagi Kabli välikinodest. Muidugi ronisime ka kohe katusele ja nuusutame suurlinna õhku. Üllatavalt puhas. Kogu erinevus võrreldes Pariisiga on see, et itaallased sätivad rõdudele, katustele, konksus otsa ilusaid rohelisi taimi, puid, põõsaid. Täpselt nädal tagasi oli EV aastapäeva puhuks meil Liivi tn laual õitse pott kannikesi, roosasid - siin ääristavad need terve välikohviku piirdeaia ning katusel nägin ma lillemerd. Roomas on midag võluvat.
ps huvitav, mida selga panna. Läheme ju Vatikani.

Colosseumi jalamil

Coca-Cola Zero ja väike pizza vaatega Euroopa kuulsama klotsi suunas tekitas
ikkagi turvalise tunde. Elasime kohe sisse Rooma fluidumi, kus turistid tallavad kindlaid radu ning meie hakkasime pärast hetkelist nõrkust otsime omi radu. Kõrvaltänavad, piimabaarid, varsti ootab ees agriturismo, praegu siiski citypeople. Võtsin bulvarikohvikus jääkohvi, alguses meid peeti ameerika turistideks, agnes pärast väikse veini muutub alati prantslaseks ja mina pärast komplimenti itaallannade suunas olen nagu norrakas.
Protokolli huvides, hakkab tulema rubriik : soovitame!

Valge veini soovitus: Roero Arneis Monchiero Carbone Recit, Piemonte maakonnas on väga hea. Agnes küsis nagu ikka, "is it local vine" ning sai kohe pärast seda imehea Fracsati Superiore ehk Rooma Lacio....s.t. linne lähedalt veinikeldrist päris hõrgutise. Mina tormasin kõrvalpoodi brie's ostma ning sain pealekauba 0,00001 mm läbipaistva parma singi viilaka, mida me siin itaalia rõdude all kitsaste tänavate rajoonis "piimabaaris" vaikselt manustame. Teate, iga piimakohvibaari letis on saadaval supper veini ning pisikesed Smartautod meid väga ei häiri, mis kihutavad vaheldumisi rolleritega meie kõrvalt mööda. Tänavakohviku kannikesed vaid õõtsuvad lillepottides. Esimese emotsiooni "kurat, ristikud õitsevad" kohta tuleb eraldi new post, sest lennukiga maandudes jäime ikka veidi keeletuks. Agnes ajas veidi udu, et on 16 kraadi, kohapeal selgus et on 19.kraadi....:-)k

ps Mazzerati (või mis selle jalkamehe nimi oligi) ei ole veel Zidani ees korralikult vabandanud, ta küll tänase lehe uudisterubriigis proovis, aga Zidan ei ole 4 aastat tagasi jalkamurul toimunud insidenti unustanud. Õite kah. See on äri, ajakirjanikud saavad leiba, kuulsused jagelevad ja saavad veel kuulsamaks, Zidani ema ei ole milleski süüdi.
pps ühtegi naapoli laulukest pole veel raadiost kuulnud. Aga igas metroos juhtub ikka sageli, kui keegi akordioni-vend astub peale, küsib luba ja kukub uhama popuriisid. Täna ka üks mustlane astus rongi ja esimene laulu oli "Kolme tuvi kohvikut". Oleme maailmalinnas.
ppps ennist ma siin veidi läksin väga suureliseks, me oleme jõudnud mitte niivõrd Pühale maale kui pigem Igavesse linna.

Spronsorite tänud

2010 reist Igavesse linna saab teoks tänu
Piret Longe Logistics Tenda Ldt, Kristel Technologise, Merle Kirjastus, Family Home Security,
kõik boonuspunktid lähevad ETIsse.

Karutapja Victoirnoxiga

Pole tõesti ammu lennanud, Läti lennujaam meenutab veidi Pariisi, kus veidi kitsas ja võidunud, aga teenindus akuraatne ning kontroll korralik. Lähenesin turvaväravatele
heas varustuses, nuga vööl ja veepudel kotis. Esimese puhul siis nagu ikka, rihm maha ja mis edasi - ikka postkontorisse, et oma nimele saata väike turvaümbriku pakikene. Sedakorda Mufi teha ei õnnestunus, et kirutab aga oma nime ümbrikule ja süda rahu. Postitöötaja ehmus väga ära, ning seda ta vastu ei võtnud. Ostisi siis lihtsal ilusa lillelise ümbriku ning suundusin lähimasse lillepoodi ja ulatasin oma sveitsi noa lilleneiule hoiule 10 päevak, tagasitulle pean vist tegema sellele Läti neiule lilleõie tänutähe. Usun, et talle pole ammu keegi tema oma poest lilli ostnud ja kinkinud. Nuga hoiul ja siis ikka tõotatud maale (loe: rahvusvaheliste lendude tsooni Karutapja pilsneriga Rooma raamatut lugema. Berlitz on minusugusele reisijale ikka väga hea sissejuhatus ja teejuht kaunites maailmalinnades. Üksiku Planeediga tuleb seigelda siis, kui on radikaalsemad tingimused või kohe vaja teiste kogemuste abil kavalust rakendada. Agnes libistab LR, soomlasi on vähe näha, lennujaamades on ka hea cappuchino või nö caspuccio.
Hommik oli ikka väga kontinentaalne. Väiksed saiakesi väga saagida ja pudistada ei olnud vajagi hotellis, pudru tundus veidi vedel aga eilse tervisliku Andaluusia õhtusöögi vitamiinid on endiselt organismis, eilse ööga kõike pole veel kulutatud :-)k.

ps avastasime, et hotelli 3 korrus on nö Green Apple hostel, sama vaip ja Extra sigarettide lõhn aga ilmselt itaalia ja saksa tudengite seltskond on lärmaka. Kõik on otse Riia kesklinna, ooperiteatri kõrval, vaatega Vabadussamba suunas.

pps võite arvata, mis salasõna meile anti kohvikus: PRIMAVERA :-)
kevad mis kevad

Riia vabastamine

Varahommikune Ecolines'i bussijuht oli sedakorda lahke. Mees oli valmis isegi 2 minituti hiljem väljuma Tartu bussijaamast, sest olin läinud ostma puhkuse 1.päeva hommisse nii sobivat kirjandust nagu Õhtuleht jm värvilist värki. Kodus kaasa tehtud kiluvõileivad kulusid ära vahetult enne Riiga sissesõitu, unise peaga on Riia alati alguses veidi kole, edasi tuleb aga alati seiklustuhin peale, kui näed suurlinna väikseid armsaid vanalinna kohvikuid, lumemütsi all üleni kevadiselt tilkuvat ooperiteatrit ning naljakaid skulpuuri kesklinna traatide küljes. Iga jumala vahva väike kahve või gulinaaria omab siin ka palju lahkemaid teenindajaid, toredaid kondiitreid jagub igasse kõrvaltänavasse. Kappasime juugendlinnaossa ilusaid kolosse kaema, tegime "sooja" Roomale. Õhtune programm sai ka ilus: tuli täiesti juhuslikult tuju peale minna Läti Muusikaakadeeima 90juubelikontserdile, kus seinesi prof. Sergei Osokini klaveriklassi ülipõilased ja doktorandid - 2 poolega kava, akadeemia saalis, onju selline Chopini-aasta, Riias tuli siis ka klassika-tuju peale ning lõime endid hotellis üles ning saime osa kohaliku eliidi kogunemisest ühes ilusal ja erakordselt esmaspäeval akadeemia saalis, Stainway ja Sons, hea akustika ja ootamatuid pärseid vanas ilusas saalis. Kui uni peale tuleb, siis järelikult on turvaline ja mõnus. Olin juba ammu sepistanud plaani õhtustada restoranis Andaluusia Koer, minu üks Riia lemmikuid, mida tutvustas mulle kunagi Taani Kultuuri Instituudi kohalik direktriss, viime endid veini lainele ning alustame tervisliku toitumisega. Esimene päev kulgeb julgesti meie eesmärgi suunas - Vatikan, libistame veel harivat kirjandust, hotellis saab tehtud kosutav vann ning homme juba etruskide termid. k
ps lumi kukub siin alla veelgi räigema hooga, ning päike on asunud Riiat vabastama talve ikkest
pps läti naised naeratavad ikka palju julgemalt ning nad annavad sulle kasvi oma Lattelecomi paswordi, peaasi et sa end Lätis hästi tunneksid :-)
ppps ISC vormis sportlikud eestlased käivad siin nii klassikalise muusika kontserdil kui tex-mexis ning põsed juba õhetavad. Tore

edasi Vatikani

Saami kasvuhoonest liigume aegruumis edasi päris Vatikani kohe, homme alustame juba uut teekonda Rooma - 6 kuud ei ole toimunud vähe, Saami mägede vahel ja metsas oli tookord aga levi ikka nii mõnusalt hõre, et põhjapõdrad ja ahvenad võitsid kogu tähelepanu, pool aastat on möödas ning nüüd uue reisi hakul, kas alusan uuesti reisikirja? Praegu on sellest lihtne unistada, asjad on pakitud, traadita internet võiks olla ju nii Riia kuulsas restoranis Andaluusia Koer , kus olen reserveerinud laua, Vatikani tänavakohvikus, mis peaks ju olema kogu tsiviliseeritud maailma keskpunkt ning Firenze peaväljakul, aga Toscana põldude vahel...algab seiklus nagu filmis k:-)

ps kodustele oleme riita valmis ladunud veel mõned halupuud ja värvilised ajakirjad laual
pps nali on selles, et jõuluhani sulas täna lõplikult üles ning otsustasin selle valmis smoorida, hea Riia bussis pintsisse panna, teeme siis jõulud vol 2 ja alustame teekonda pühale maale