Streiki ei olnud

Kolmapäevasel päeval tuli meie lennuk Riia suunas alles pärastlõunal. Veedsime puhkuse viimase päeva hokkukut ilusti aken irvakil, (meenutan sulle hea lugeja, et olime Colosseumi lähistel bulvarite linnaosas) hommikul võimalikult kaua ääretul sofal pikutades, teesklesime magamist, tegelikult tuli läbi une ilusti 4 korrusele see igahommikune Rooma kesklinna melu, lõputu "skuuterite" tuututamine, prügiautode pidev kolin, habemeajamistöökoja ees seisva Guseppe (nimi muudetud) hõige üle tänava tuttavale möödujale etc. See oli kõik siis üks tüüpilne hommik. Harjutasin end varem tõusma (enne kella 10) eesmärgiga lipata saiapoodi, nii lihtsalt see käibki täita oma unistus saada igal hommikul värske ahjusoe sai koos mõne põneva miniküpsetisega. Olin avastanud ühe uue toote, kus roomlased osakvad teha moskva saia sisuga aga lihapiruka välimusega vahvat kohvikõrvast, mis viib keele alla, eriti kui trepist üles minnes, loksub kogu tuhksuhkur ühele saiale, mille esimesena ära saab süüa (kui kaaslane alles magab:-). Tavaliselt ma üksi normale-jahile ei läinud hommikuti. Vaid viimasel hommikul astusin sisse ühte tavalisse ristorantesse, lootusega saada reklaami järgi 50 santiimi eest ühe expresso. Ega ma nii kergelt ei pääsenud. Hommikuti (sest õhtuti on sellistes kohtades korralikud hinnad ja õhtustatakse tunde) jalutas mulle seal vastu üks mamaa' (just selline korralike merevaigust kõrvarõngaste ning kolme abielusõrmusega elatanud daam), kes mulle loomulikult masinaga hea kohvi valmis tegi, ise sealjuures vesteldes vabalt igasugustel teemadel, küll ta ikka küsis igasugu asju ja muudkui rääkis, naeratas. Olin emotsionaalselt kohe see järel hästi ärganud, uni läinud, panin esimest korda saapapaelad kinni. Isegi kahetsesin, et olin tulnud vaid jopevoodri väel välja ja ei jõudnud särki vahetada, kui oleks teadnud, et selline trefunks on kohe hommikul vara. Provva meenutas mulle veidi minu vanaema. Otsustasin, et saiapoodi lähen kõige viimasena. Käisin siis mööda kõiki neid tänava äärde jäävaid töökodasid, disainistuudioid, kohvikuid ja vanakraamiäri - tegin väljaspoolt mõned pildid, et kuidas elab tisleri-härra; kõrval vanakraami kokkuvedaja (uskumatu intelligentne prükkar keset linna), soomlasest naisdisainer kõige põhjamaisema autoritiraazhiga keset Rooma virr-varri (huvitav, kas seda osatakse ka hinnata maal, kus barokk uputab ja staarkunstnike vanad taiesed on sageli vaateakendel), siis edasi meile juba tuttav järjekindel mosaiigikunstnik, juba kruttis oma stuudio aknaid lahti, vastas Sant Louisi kuulus muusikakool, mille ees üks jazzõppejõud kirjeldab valjuhäälselt noorele tudengile mingeid improvisatsiooni harjutuse asju; äsja avatud nimeta-bistroo (milles oli eile olnud avapidu) kuivatas ühte diivanit vihma käes; muidugi habemeajamistöökoda, kus hr Poeg (kiilakas) teretas viisakalt (hr Isa tegeles ilmselt esimese kliendiga). Eestis olin just küsinud, et miks enam habet ei aeta juuksurites?. No aga see oli kohe päris barbershop kohe siin, ma poleks üldse imestanud, kui Barbeshop Kvartett oleks sealsamas välja astunud ja teinud paar napoli laulu. Kõik on võimalik, kohta pidasid siiski isa ja poeg. Sõbralikud majanaabrid meie heale võõrustajale Piretile, kes saab siin kõigiga hästi läbi. Lõpuks maandusin saiapoes, juba õhinal et saaks osta paar moskva saia sisuga rooma pirukat (kreemiga) ning värske saiapoolik, et hommikusöögiks oleks värske rukola ja salaami alla midagi mõistliku panna. Tänaval keegi ei streigi, isegi AlItaalia lennukompani (nagu hiljem selgus) alustab streiki alles nädalavahetusel. Hommikul oli küll miskit lärmi kosta tänaval, aga sellised need itaallased on, emotsionaalsed. k