Terve päev

Hommik algab Pola väikelinna kerge sörgiga mere äärde, karsumdi merre ja veidi veealust maailma ujumisprillidega, nagu filmis :-), siis jalutuskäik kohaliku Mario juurde tagasi, kus Agnes on valmistanud korraliku hiina teed ja värske salati, Sloveenia juustud ja kerge röstsai juurde, itaalia kannukesega kohvi balkonil ning seejärel jalutuskäik vanalinna, turule, kalaturult saime täiega ilusaid kohalike "vuntse" oliiviõlis, Augustinuse tempel, jahid merekaldal, tõesti nagu St Tropez'. Kihutasime lõunastama ühele poolsaarele, kus kohalikud enne serveerimist pakuvad sulle valida värskeid kalu, mis rändavad rösti peale ja meeletutes kogustes värsked salatit juurde - ongi kogu värk mida ideaalse vormi (sh emotsionaalse rõõmu) jaoks vaja on. Seejärel ronisime meie vapra VWga ühte abajasse, kus käivad ujumas vaid kohalikud ja seal ma snorgeldasin, kakkusin shveitsi noaga kalju seest välja mõned kivikarbid, mille sisemus on söödav, kalaparved kihutasid ümber minu, sinine on siin veelgi sinisem kui minu lapsepõlves Rubiini kinos nähtud ookean India filmis :-). Päikseseloojang toimub siin muidugi kähku, snorgeldasin ka videvikus. Kasutasin päeva, k

Aadria päikese all

Itaalia elu ulatub kaugemale kui Toscana põndakud, mitte palju üleval pool Horvaatia Istria kant on ikka väga ilus, eriti kui tulla Sloveeniast kohe otse poolsaarele, autosuvilaid jääb vähemaks ning motikad-jahid-purjetajad-tuukrid etc - helesinine meri vastas, mis on suvitajate paradiis, kirjanikud saavad välja elada oma kirge, ilusad pruunid noored naised ei vaevu varjama oma ilu - matkasellide ees seisav vaid valik, kas matkate varahommikul või enne tormata kalaturule, et pärast õhtuks valmistada kerge tervislik roog, kõike on siin paradiisis küllalt - kiivid on käeulatuses, viinamarjad kasvavad linnas päikese varjudena aia kohal, tomatid jäävad osaliselt põllule väetiseks, sinine-sinine vesi laksub vastu kallat nagu filmis ning minu esimene snorgeldamine elu viis mind kokku värvliliste kalade ja imelise veealuse maailmaga. Mina kõiki neid nimesid ei teagi, enam-vähem sama kamp, mäletate Raekoja platsi ääres kalapoes nõuka-ajal, kui sai koju ostetud 2 kupit (väikesed värvilised kalakesed, mida hrushsovka kahe-toalise korteri suures toas meie seinaakvaariumis sai ilusti hoida, külalised imestasid, endal suur rõõm neid toita ja lõnameremaade unistusi mõtiskleda). Silmailu on isegi vähe öelda, igasugu eksootilised kalad ujuvad julgelt sinu poole, sukeldusin niiet ninarõhk hakkas pressima ja kõrvad lukus, mu armas matkasellist kaasa võttis kaasa kergelt kloorilõhalised ujumisprillid (soolane merevesi pesi puhtaks kõik , millega sai supperhästi sukelduda kaljude vahel, krabid siblivad ringi, kalaparved löövad kahte lehte laiali, ainult väiksed siilikesed on veidi ohtlikud paljale jalale - aga soolane vesid teeb ka imet pruuni nahaga, kipitab veidi, parandab soolatüükaid, masseerib ihuliikmeid ja ragisevaid liigeseid :-), suvega on mul küll võimalust olnud muutuda veidi sportlikumaks (kogu see rukola-tomati tieet ja kala vitsutamine) ja vesi laula ise kannab sind veepinnal kasvõi tunde. Soolane vesi on elamus omaette tõesti. No seiklust oli muidugi täna hommikul, kui astusin ogaliku peale ja nokkisin välja 11 imepisikest ogaliku okast, leiutasime kohe ise ka meetodi kuidas neid sealt välja leotada, päris profid pidid seda veel omaenda uriiniga tegema - selline mu 1 snorgeldamine Aadria helesinises veel siis lõppes. Lõpp hea, kõik hea. Kuidas neid kalu aga kätte saada? Eile nagin üht asjatundliku abielupaari, mõlemad ihualasti, maskide ja mingi kavala pikliku võrguga snorgeldasid, toru suus ja madalas veel kaljude vahel, "sebrakala" vm selline lihtsamat sorti iludus võib küll võrku tulla nõnda, sardiini tahaks muidugi :-), eile rebisime turult ka traditsioonlise kilo krevette, mille Vana-Rooma Augustinuse templi varjus pintslisse panime, sous le soleil, kr

ps kalaturult rebisime siiski ühe vanni täie vuntse juba ära, olemas! veidi vähem soolased ja pehmema maitsega kui eelmine Istria laar!
pps ühes lihstas rannakalurite lokaalis serveeriti meile eile ka kaht ilusat kala, silma all, kerge Marlvazia lonksuke peale - peakokk virutas meile mõned merekarbid ka juurde, oliiviõli tilk koos ürtidega teeb tegelikult ikka iga roa veelgi maitsvamaks
ppps hommikuse ujumise ajal sirutasin siin Paradiisis välja käe ja noppisin vilja, kiwi. Eestis pidi olema õunte uputus :-) Vahva. Kuuldavasti on ka President uuesti valitud. Good work :-)

Jane's walk

Aastaid tagasi tuli üks armas armeeriklanna, olles harrastajana vaikset viisi linnaplaneerimise profaan, tegelikult ilmselt üsna aktiivne ja ägeda iseloomuga, algatas sellies pragulka - inimesed jalutavad paar kvartalit edasi-kaugemale-mööda hoove-community värk, saab ajada veidi juttu mõne naabrimutiga, kes jalutab kassi, toast välja tulemata, kuid jalutajad näevad ime asju "just arround the corne". Jane oli siiski teoreetik ja linnaõiguslane. Täna astusin siin Ljublanas ligi ühele pargis toimunud koosviibimisele , tegelikult järjekordne festival - keset kõige suuremat palavust oli Park hotelli - kiriku - vanadekodu ja etnograafiamuuseumi vahelisse parki rannatoolidega maha istunud üks järjekorde rahvusvahelise suvekooli kapm. Diskussioonide teemaks oli avalikkus ja moodsa kunsti toime, produktsioon ning linnaruumi eripära, audience and arthouse production etc Muidugi asusin ligi ja kuulasin rahvusvaheliste ekpertide arutelusid, samas oli ennast üles sättinud ka pargi raamatukogu ning vist tunni pärast oli plaanis kohtumine 90-aastase staarnäitleja etc No elu käib Ljubljanas, aga tavaline turist nurgataguseid avastama naljalt ei satu (lugesin täna kokku, et Ljubl jäe ääres on u. 273 kõrtsi....). Kuid siis kogunesidki linnajalutuskäiguks ühe purskaevu juurde kamp festivali rahvast ning kübaraga sportlik Sloveenia staar-maastikuarhitekt tegi väikse tiiru mööda linnamaastike, hoove, communiti garden (hoi tallinnlased, kas Kultuurikilomeetri juures kapsamaa taimed kastetud?) - no tõesti, see viimane värk oli ka siin päris lahe kui suure kivilinna keskel on mahamüümata linnaplats ilusti istikuid täis ja potilapipõllundus ilusti lokkamas. Uus maailm? ning kogu seda jalutuskäiku saatis vaikne sandaali sahin, kus särtsaka olemisega grupijuht rääkis mõnegi sharmantse kangi all veidi sellest, kuidas noored linnas käituvad, kui Tuvi Tädi tuleb tänavale täpselt kell viis või kus on inimsõbralik koguneda pingile ja kus lastega hoovipargis kõige mõnusam jalgu välja sirutada ja nautida linna. Nüüd on mul lõplikult turisti tunne sisimas päris kadunud siin Ljubljanas. Eriti siin noortepärases kohas Pi Ko Fe (täna on vist jälle Türgi acid-jazz, mida laseb noore habemega tõmmu kutt). "You dont need any code here" virutab mulle blond poisipeaga baaridaam naeratades ning Jane's Walk on hästi lõppenud . Istusin pool päeva ju jälle museloogidega ninapidi koos etnograafiamuuseumis nagu elav eksponaat, keda kolleegid pidasid auasjaks vedada laboritesse-kogudesse-kuhuiganes, sain supper laksu osaliseks Sloveenia kuulsaima etnoloogi loengu näol nende püsinäitusel, kus endine direktriss tegi eriekskursiooni -- mingis mõttes on SEM vist Euroopa üks parimad etnoogide püsinäitusi. Ka see oli omamoodi walk läbi ajastute.

ps huvitav, kas peaks laskma Ameerika saatkonnal ka asja maale tuua Eestis,
pps tegelikult andis sammulugeja juba meie reisi alguses otsad :-) nutitelefon asendab vapralt ja pakub uusi äp'e jalutamise ajal (giidiks miks mitte kiivriga Vana Roomlane, kes räägib sulle telefoniTVs lugu sinu jalutamise ajal). Vana Roomlane, uus meedia :-)

Kindlus

Moodne kindlus on tänapäevane muuseum, midagi pole öelda. Lekitasin infot, et
kolleeg Eestist istub vaiksel moel SEMi raamatukogu jaheduses, kui hakkas voorima Sloveenia museolooge mind katsuma ja juttu puhuma, patsutama ja tunnustama imetledes minu vaimustust ilusa ilmaga raamatukogu sakraalset rahu nautida. Suur suvi teeb inimesed siiski lahkeks, palavus toob muuseumitöötajas (viibib enamasti jahedas) esile parimad voorused. Olin vaevalt saanud paar tundi keerulist erialateksti lugeda kui saabus uuesti kohalike tekstiilikogu ekspert, noorem daam sooviga mulle näidada eestlasest kolleegi nime oma ühes päevaraamatus, "kas ma tunnen seda eestlast" - oleme ju väike rahvas, muidugi tunneme, 1 või 2 miljonit inimest keda tasub tunda...muidugi noor provva veab mu homme Sloveenia rariteete vaatama - minu ilus lugu Eesti esimesest rahvuslipust, mis meie rahvamuuseumi tekstiilikogus profide käes hoiul on, avaldas tallegi muljet, sest nii suuri tekstiile kohalikus rahvakunstis muidugi ei leia - siidist lipp, ajaloo tunnistajaks saanud väikeste ajalooliste lisandustega tekstiilil, rajumadki hetked üle elanud - ja seda kõike mu sloveenlasest kolleeg kuulas imestunud ilmega kuna Sloveenia riik sai juunis 20.aastat iseseisvumisest, k

ps kuid Aafrika kogu kuraator, doktorikraadiga kolleeg on suutnud kultuuriministeeriumi ilusti ära rääkida, et muuseum hangiks endale aeg-ajalt väga väärtuslike over-seas collection'i lisandusi, kuna juba Tito ajast on sloveenlase maailmatunnetus arenenud läbi Itaalia, India, Aafrika etc, sest kui tunnetad "teist" mõistad oma kultluuri maailma muiduigi paremini. vot. mot. vat sulle piieidj .-)
pps ikka tuli jälle meelde see mõttearendus, milleks eestlastele ICOM, rahvusvaheline muuseumi-inimeste võrgustik, ütleme nii - maailma tipptasemel erialaline koostöö, vähemalt plastik-kaart taskus, kuigi krõbe aastamaks aga siis igas sadamas mitte ainult.....ootab sind oma alakomitee peadirektor, nagu siin, Itaalia-stiilis sharmantne elatanud provva oma elulise kogemusega muuseumimaastikul, kes on siinse riigi ICOMI alakomitee boss ja siis ta valgustas mind tunni jooksul ilusti, mis ja kuidas asjad kesk-E-s käivad. share! ja nii ongi. mina arvet ei maksnud :-)

Kaevanduse gootika

Sloveenia 3 "peab" asja on muidugi maed, looduslikud rikkused, hobuseliha ja .... midagi on nendes mćgedes t6esti. tohutute hiigelkoobaste sisemuses seigeldes, rongiga nagu K-Jarve all, on tunne siiski ylevam kui maapeal, 35 kraadise kuumuisega kihutada kiirteel - mččduvad itaalia, austria, saksa numbrimćrgiga autod - on harjumise asi, 20 aastase iseseisvumisaja jooksul sloveenlastel pole eriti palju metsavennalugusid, see-eest koobastes tuleb kohe meelde lugu Pekost, kes oleks ka siin ilmselt ka 6nnelik - alpimćed pea kohal. k

ps eile kćisin raamatu lugemas, Euroopa yhes suurimas haljaspargis, liblikate temporary exhibition, rodotendronite uputus ja meeletutes kogustes peresid lihstalt murul ja mćnguvćljakul, rooside vahel ja k6ige toredam, et ka kunsnike hiigletaiesed asetuvad haljastatud parki ideaalselt, RMK - milline eeskuju!

pps programm on siiski kyllalt tihe, kyllakutseid ja kohalike s6prade olemasolu lubab naha Sloveeniat tema parimast kyljest, tanud muidugi.

ppps kirikukonsertid on kuumal ajal ikka yks coolimaid vaheldusi - noor K.Pohjonen esines yleeile, vaga kirju kava - parast poloneesi teed veidi "kuuldemangu" (loe: sulged silmad) ning gavoti ajal virgud jalle ning annad sammulugejale valu....

pppps aga Griegi kuulata Eurooa suurimas looduslikus koopas, sellist elamust soovitan k6igile - looduslik gootika gurmee

Kuumalt kuumale

Üldiselt ma saan aru, miks roomlased väga kaugele üles Põhja suunas laia kaarega pidama ei jäänud, muidugi võttis ehitamine ja rajamine, vantsimine ja võitlemine tublisti aega, sajandeid eks, aga eks Iirimaal said mehed korraliku ettekujutuse kehvast kliimast ja kui sõjaväe telgis ikka öösel külm hakkab, siis tuleb siia Vahemere äärde tagasi tulla ja nautida seda maist paradiisi - mõistlikud mäed, veiniistandused, vaprasti munevad kanad ja tublid piimalehmad jalutavad sõbralikult sulle vastu ja viipavad sind lahkesti rikkaliku juustupoe leti äärde, lõuna-euroopa dialektist kohe suurt aru ei saagi ning kergesti läheb sassi aisvain-vaisvain, mis maitseb niikuinii kvaliteese naudinguna
Nüüd on tänapäeval aga olud ka teised, suppertelk lubab matkata iga kaljunuki otsa, vaatega mistahes Euroopa suunas - lõppkokkuvõtte tundub sümpaatne isegi suvalises Poola väikeses tanklas ärgata, looduskaunis ümbrus ja elav põllumajandus hoiab lootust - Euroopa ühisturg peaks siis ikkagi toimima kui vaadata optimistlikult, elu käib :-)

Matkasellide rännak algas Väike-Pikaga Tartust kell 15.00 ilusal reedesel päeval ja tänavune suvi on ju olnud ka üpris kuum aeg-ajalt - seetõttu ongi lihtne maanduda kuumas Balatoni järves ning teha juba samal õhtul check-in Ljubljana science-hostelis (loe: doktorantide askeetlik hotell ülikooli kämpuses), öö siin on sama kuum kui päev Eestis, inimesed naudivad väliterrasside elu, inimesed kogunevad bulvari-kohvikusse juba kohe hommikul vara, ka mina lugesin läbi pool G.Serrelli raamatut, Dovlatovi "neelasid" suisa lennult, siin on aega. Siin on kuum. k

ps ühe sooja karastusjoogi nad mulle siiski maha parseldasid eile öösel, minu viga muidugi, valvsus oli õnneuimas veidi loid, kuid samas, bakeryshop oli lahti kella 10ni pm :-) vot! Itaalia lähedust on tunda
pps esimene viktoriiniküsimus ka kohe, mis vahe - mõlemaid süüakse kuumalt - on tegelikult Chebu-Rek ja lihtsalt Burek ? :-)

I’m also from Latvia and Lithuania (Brian Shalkoff)

Nii ütles restoran Gramadoelas üks omanikke lisades vürtse kandikutäiega meie kõrvale, vihjates, et sellepärast nad siia tulid ning alustas loengut LAVi ajaloost, tutvustas oma kaasomanikku kui hugenotti ja jõudis ringiga oma pere saabumiseni 20ndatel. Naabriks olevat Aafrika muuseumi iseloomustas värvikalt ning läks põlema kui rääkis Origin Centerist, kuhu peaks kindlasti jõudma.

Koloniaalstiilis päev oli, kui eile olid kõik valged, siis täna kõik mustad, mina vähemus, kes head ja paremat tarbib, näeb ja sööb.

Hommikuks imeõhuke omlett juustu, tomati ja seentega; lõunaks Vasco da Gama auks Portugali kana vürtsises ümbrises; pealelõunal SABi õllemuuseumis mitmeid kohalikke õllesid (alates filtreerimata külaõllest kuni kohalike brändideni Hansa ja Castle); õhtusöögi eelroaks hooajale iseloomulikke musti kullatriipudega mopane nimelisi ussikesi, kes puuotsas elavad ning küpsetatuna tomati-tšillikastmes hamba all krõmpsuvad; lõpetuseks pooltoores jaanalind koorekastmes ja pirnid veinis. Vastas söödi krokodillisaba, mis parim osa sellest rasvasest loomast ning antiloopi, mis hirvega sarnanes.

Mõtlesin, et olete siit pärit (Mr Mkalipi)

Lennukis oli 1% mustanahalisi, mis ei aidanud küll luua tunnet, et Aafrika poole sõidan, isegi filme ei pakutud lennukis peale Puma nimelise ühtki Aafrika kontinendiga seotut. Peale hommikupäikest ja roosasid mäetippe Botswana kohal jõudis lennuk Johannesburgi - kell 8 pluss 3, ütles kapten peale maandumist. Siis löödi passi postitemplisugune asi ükskõikse tollitöötaja poolt, kes Eesti passi huviga vaatas ning olingi kohal – õhk on päikese käes ikka soojem ja osoonitult kõrvetab isegi liialt. Eile öösel oli olnud -1.

Meie taksojuht Nikimbeko Mkalipi oli küll alustuseks hukas, aga siis saabus ja oli üllatunud, sest arvas, et tegemist on kahe zuluga, sest Tatsi (õigemini Tsatsi) on neil väga levinud perenimi, asume homsest siis juuri otsima.

Öömaja Tama Rumah külalistemajas on hurmav, koloniaalstiilis lihtne olemine. Maja ümber on okastraadid nagu kõigil siin Melvilles. Toas +15 ja ümberringi lokkav lõunamaine loodus – suutsin kindlaks teha punarinnad, papakoid, kollaste kõhtudega varblased ja ühe kuldnoka, aias vedeleva lindude välimääraja järgi, mis basseini ääres ja jääb sel korral küll kasutamata.

Tegemist on ühe vanema ja boheemliku linnaosaga ametlikult, mis seda kindlasti ka mingites kriteeriumites on. Palju mõnusaid kohvikuid ja söögikohti, vanaraamatupoode, butiike ja kalalõhna. Kuigi on meie mõistes detsember õitsevad enamus puid ja lilli ning roigaskunst on hinnas. Külast eristavad seda küll tänavad – näiteks mina elan 4ndal, lõunal käisin 2l ning kohvijoomas Antes, mis vanim siinne kohvik ja mille okastraat oli ka kunstipäraselt skulptuuridena asetatud, ise segu Fela Kutist ja Genialistidest, õhustamas taas 7ndal Wishes SA curryt. Söögid on head – kuidagi jääb kõlama koriander ja tummine pinotage.

Kuulda on, et Mandelal on tervis väga kehvaks jäänud, ükski tema poegadest ja lastelastest tema vääriliseks ei saa; sama külm oli ka 2007 kui lumi tuli maha juuni lõpus ning Kwazulu-Natal veinid ei ole armastatud. Afrikaani on arusaamatu, nagu ka teised keeled ümberringi, aga inimesed on ülevoolavalt viisakad ja vastutulelikud ning kirevad.

Raamatupoes rõõmustas mind kõige enam Williami ja Catherine nägudega pabernukkude raamat, kellele oli kaasa pandud erinevaid kostüüme ning tänases ajalehes oli 5 korda mainitus sõna participation (küll enamuses kontekstiks koostöö politseiga).

Karneval enne paastu

Siin Ruhri piirkonnas on ikka imelik lugu selle vastlapäeva traditsiooniga. Vanad üle saja-aastased karnevaliklubid kogunevad laupäeval Stube-sse ja alustavad väikse pasunakooriga puusanõksutamist, suitsetavad nagu korstnad EL seaduse vastaselt siseruumis ning sellele vaatamata näevad välja ilusd ja sätendavad, paabulinnasuled peas, prokaadi ja siidi on küllaga, märke rinnas nagu soomlasel valburgi-ööl ja esimese mai hommikult, siidisukkades tüdrukute showtantsutrupid välgutavad sääri ja teevad mularuuzhi, kõik meenutab veidi Napoleoni-aegset rivitrilli ja sekka tuleb ikka ära ka slaager.Kas kellegil huumoritaju on? Ju ikka on.

Keegi ei taha teha lihtsalt vurri või keegi ei unist salvokaga alla lasta mäest, kõige pikema liu teeb siin läbi see, kes alustab reedel, laupäeva hommikul kingitakse massiliselt tulpe heategevusotstarbeks, siis nagu ülal kirjeldasin kogunetakse kokku ja naaberküla seltskond tuleb suure bussiga külla ja vahetatakse kinke, peategelased on kuidagi nagu printsess ja klubikuningas, õhtul algab kõik uuesti nö siseruumes, prozhektorite valguses vihtuakse diskot (shlaagri saatel ikka) ja nalja teeb Meestelaualu Seltsi esindaja. Siis on daamid eriti kirevates kostüümides. Storytellingut palju ei ole,s.t. raske on aru saada mis on kogu ürituse point - aga kohe kui kõlab kõrvale tuttav slaagriviis, siis möllavad kõik mõnusalt vanusest hoolimata. Norras nägin ma ka Vossi-õhtul samasugust nalja, kus norralased sõid rahvutoidu sildi all suitsetatud lambapead ja laulsid lauluraamatutest järjest traditsioonilisi laule, sekka kõned

Eestlased on kogu selle pulli jaoks ikka liiga musikaalsed :-), tunnen ennast kohapeal olles vaatleja- antropoloogina, käin vaheldumisi koduhotellis LR lugemas ja siis jälle lokaali kohalikest kommetest osa saama, kr

ps teen siiski ära ka korraliku kodutöö ja meldin end messile paljudesse boksidesse, kus minu messikompass on heaks juhiseks messikeskuses, mis pidi olema Euroopa suurimaid.

pps no aga vaata neid selle siin allpool: kohalik pagar, sõiduõpetaja ja pankur kollastes mütsides, muidugi on puhkepäev.

Kölni selge

Rännak Saksamaale viis mind huvitavat rada pidi. Vabariigi aastapäeva järel seadsin end Tartus varakult tulema, kallima kaasa tehtud sändwitch ja kallistused kaasas, asusin teele 20 kraadises pakases ning tegin läbi elu esimese Ryanair lennu säästurezhiimil, mekutasime muidugi ikka ühe kohvi pardal ning olin kaasa haaranud mõned sushid lennukisse. Sain kaasa reisijuhi Jaagu, kes aitas kõik toimingud kiiresti läbida, piletid-hotellichekin-raudtee-kiirtee etc. Kõik käis nii kärmelt, et ma ei jõudnud suurt midagi seletada kui olime juba Kölni katedraali kõrval, keset Saksamaad, ja siis jäin üksipäini seiklema. No olin veidi pahkluud nikastanud suure tormlemise peale, jalutasin siis õige turisti kombel mööda Ludwigsi Kunstimuuseumi, kus nägin ülatoodud multimeedia lavastust, just sellist mida püsinäitusel Tartus tahtsime proovida. Meenutab Brandenburgi, mis? Ja siis see sisseelamine iPhoni äppide maailma või kuidas nüüd siis teha neid podcaste ühe näituse juurde, nutitelefoni on ikka vaja, minu Vana Ericsson on veidi kustundu, teeb küll ajalehe-kõlbulike pilte, connectida on juba keeruline veidi. Siis järgnes mõnus kõnnaks, ilma spatsistockita, mööda kanaliäärt, esimene ettejuhtuv HerrenStube oli muidugi seda väärt, et kogeda üks kohaliku retsepti järgi tehtud koot mit Sauerkraut. Liibüa restorani menüü juures jäin väga kauaks kuidagi piidlema ja tõlkima, praegu ikka suured segaduses tervel ilmas nende Põhja-Aafrika ja Lähis-Idamaadega, kõige taga olla sotsiaalvõrgusike kaudu punutud demokraatiavõrk ja meelavalduste puhang, no vaatame, mis saab. Siin Saksamaal aga algas paastueelne karnevalide möll. Igas kõrtsukambris on ikka mõni naljaka mütsi ja punase kummininaga kloun, naised näevad välja kas nagu liblikad või lühikeste seelikutega tantsugrupilikmed. Siis ma sellel esimesel päeval veel ei teadnud, et siin kohapeal oma kodukülas Weezes satun päev hiljem suida karnevalipidustuste keskmesse: orkestrite marss, tantsutruppide etteasted munakividest platsil, kukeharjaste-kujulised mütsid 19sajandist pärit karnevaliklubiliikmete pääs ja TiebelsAlt, midagi sellist vist mu hää tuttav soovitas - proovisin järele. Aga Kölni katedraalis tegin ma ka korraliku meditatsiooni, puhkasin nö jalga ja vaatasin neid pitskaunistusi ja gooti-imet täiega. Viljandi Paulus on ka sümpaatne, aga Kolga-Jaani tundub sellega võrraldes muidugi lihtsalt ilus kabel, kus tasuks lasta end laulatada, kuid suursugune defilee on võimalik ikka sellised hiigel-iluduses. Mäletan, kuidas me Rootsis vanamuusika-bändiga akustikat proovisime - tegin sama trikki Kölnis, arvake ära mitu sekundit ma sain. Selge ja jumalik tunne muidugi, kr
ps Weeze iseenesest on teivasjaam, ja maailm tunneb seda kohta vaid seetõttu, et siin elasid inglise sõdurid Nato baasides ning nüüd on siin lennundusmuuseum, mis tähistab külma sõja lõppu ja rahvaste sõprust :-)
pps vaimustusin veidi popkunstist, kuid omaette ilus elamus tuli aborigeenide kaasaegsest ornamentikakunstist, mida viljelevad maalijad pärast. Etno meets Contemporary Arts on asja pealkiri.
ppps Telekate installatsiooni teeme Tartus muidugi ära