Roheline elu ja sponsorid

Päris huvitav periood oli meil reisi algfaasis. Perekond Jompanen, pakkus meile ikka sellist rohelikst aia elu,et vähe pole, lisaks saami gurmeele, korjasime igal hommikul ja õhtul aiast päris korraliku hulga täiusliku itaalis salati jagu "kapsast, kaali, sellerit ja tilli", igasugu ürte ja toredaid rohelisi, niiet, unustasime juskui ära, kus me viibime ning kuidas siis selline oaas saab keset tundurit üldse olla, k
ps kaasa võetud eesti toiduainetest jagum meil veel kauaks, kuna supperpriimus on ikka väga tore leiutis ning oleme siin alati iluse vaate ääres ühe matkatoidu vaaritanud ning rohelise kemüüsega saab teha alati toitvat leemekest.

Saami Tuur 2009 tänab sponsoreid:
Kuldar Technologies, Janno Foods, Leida Camping Accesories

ps ülejäänud värki saab juba tundurist, kui oled mehe eest väljas ning korralik relvastus kaasas
:-)

Saamidega raamatutest

Jokkmokkis. Seni on olnud ikka väga internetivaba elu, vahel kaob ka päris nagu Euroopa reaalsus ära, eile vaatasime ka viimast Saami teemalist täispikka mängufilmi "Kautakeino mäss", siin on meil kõik olulisemad Saami keskused nüüd läbi käidud, tundras matkamine jätkuv veel veidi, kalad enam väga ei huvita (s.t. mina ei paku kaladele pinget .-), kuid mägedes oleme rännanud, põdraliha maitsnud, veidi marjugi leidnud ning rännmeeste suppileemekest välikatlas keetnud ning virmalisi oodates võib siin muidugi suisa luuleliseks muutuda, kogusime meie sõbrad ümber suure laua ning küsisime otse: mis värk on (kõnelesime eepostest, piiblist, ajalooteostest ning greenpeace'ist :-),k

ps meie trajektoor on muidugi olnud muljete rohke
pps tegelikule 1-2 päevane matk, mis võtab juba nagu väikse kategooria mõõtme, kisub ikka selliseks, et peagi on ikka kange õlle isu peal ning tahaks juba õhtul kuskil saunas maanduda
ppps Soome on lahe, Norra on isegi veel lahedam, nüüd oleme Rootsi poolel Laponia aladel, jälle päris huvitav.

Kolmas, looduse annid

Eile päeva selge plaan oli taas Soome Metsähallituse sissesöödetud radaele minna, sekka vana kiriku kaemine (kuidas saame saab üldse kristianiseerida?), kuid siiski ikka õnged kaasa ja järve äärde. Võtsime ette matka ahvena-järvistule, mõnus lihstama katekooria rada, kus päris lõpus ootab sind ees mökki koos suure kivist ahjuga, Agnes vaatas mu kalamehe märgi jalgu ning tegi kohe tule üles - mida samal ajal muudkui loopisin, lant lendas juba nii kaugele, et käsi väsib ära tagasikerimisel. Kalad? No ma sain nüüd siis ka oma landikalastuskogemuse ikka väga kätte, Agnse õikas mulle metsaveeres, et ma nii väga kiiresti ei kakuks kalu välja, kuna ta ei jõu neid nii kiiresti "tappa" ja puhastada :-), minul muidkui aga ahven jälle otsas ning ega need mingid kassiahvenad polnud, ikka normaalsed! Käimine, pikad distantsid ja totaalne looduslähedus on siin ikka väga mõnus kooslus. Käin ujumas igal võimalusel, vajadusel ka "etnograafilises kostüümis". Tegin sellise julgustüki ka ära, et sukeldusin oma üht lanti ära tooma. Alguses oli kuidagi jõle kurb tunne, kui "havi" (tegelikult tavaline puuront) apsas landiotsast ning kerid lihtslat tamiili tagasi. Sama, kohe kui ma oma ilusa viske olin ära teinud, pärast 20 sekundilist ootamist oli kuskil eemal väike sulps, siis peagi tavasin ära kuidas ahvenaga käituda: tal tuleb lasti lanti uudistada, siis ta "lutsutab" veidi seda ning ujub kaasa, siis väike nõksakas ning enda rõõmuks toimub lõpuheitlus just läbipaistva Saamimaa järvekese kaldalähedal, kus siis pannakse paike, kes on kavalam-kogenum-osavam-südamlikum! 3 kala läks käest, 3 supperelukat sain otsa, ülejäänud vaatasid pealt küsivate silmadega: "millal, te härra, tulete tagasi?",.
ps tegelikutl algas meie reis ikka juba siis, kui ma nägin Madonnat, Helsinki samakaile ehitatud hiigellaval, binokliga, korralik muss mängis ja tümpsus proovi ajal, saabusime Baltic Dreamiga ning siis algas matkasellide reis. Kõigest järjekorras!

Esimene, Virmaliste järele

Puhkuse neljandal päeval saan taas öelda, et oleks justkui esimene päev: alustame puhkust, teeme oma aastate taguse unistuse teoks ning kasutame võimalust kahekeisi kimada virmalistele järele, Saami ja tundrusse, matkame lihtsalt kodust 1000 km eemal, 500km raadiuses ning täna kell 6.00 algas hommik Liivi tänaval ootusärevuse hinges! Agnes oli näidanud juba terve nädala oskusliku pakkimise head taset ning hommikul olid 5 minutiga ka kogu toidukraam külmikus, ema kunagi meile koju sokutatud külmik on ikka reisil tore asi, kukeseenesoust ja sändwichid kaasas, inglise õng ning sada paari sokke-särke kaasas, algas tohutult sooja tõotav päev ning autosõit Põhjapolaarjoone taha. Eile küpsetaski ema suurepäerase toidunoosi kaasa, mida Agnes praegu Lapin Kulta saatel laeval einestab ning hommikune programm sai ka Tallinnas kähku tehtud - tõstsime Murre sääsemütsist välja (minul juba Leida oma peas), Urmetile kiire õnnitlus koos Riiast toodud kingitusega ning ....appikene, peaagu ei leidnud sadams oma lube üles,kuid siis kõik laabus (näe olin ettenägelikult need dokumentide kaante vahele sokutanud) ning nüüd siis Soome skäärid paistavad. Teate, sedakorda on meil ikka supper varustus kaasas: priimus, mütsid, spordirõivad, inglise õngest pajatan veel edaspidi (see tekitas Facebookis ikka suure skandaali, kuidas ma julgen sellise unikumiga suure kalu püüdma minna :-), seilkus algab! Keep online! k

Kvint 20

Kõiges viielised said jälle Kablis kokku, Kvint ehk meie klass Paalalinna gümnast veetis koos ühe igaastase traditsioonilise klassikokkutuleku. Kohal 21, koos dirigent Sirje Rätsepaga, laulsime jälle 38 h jutti, teritasime keelt ning lahutasime meelt, sekka kõnelesime maailmaasjadest, vaatasime merele ning karastasime endid ülejäänud aastaks. Kas Eestis ongi veel mõnd klassi,kes sedasi igal aastal koos käivad. Kabli on muidugi osa meie rahvuslikust minevikust ning äkilisest noorusest :-), meenutasime Põuavälku, vanu lugusid õpetajatest ning gurmeetasime vägevalt. Nagu ikka, kõiki lugusid ei jõua läbi laulda, uusi tuli ka peale, k
ps Kvint tähendab seda, et meie kooli klassikoor kandis seda nime, kuulus ja kvaliteetne, nooruslik ja aktiivne.