Lennukis oli 1% mustanahalisi, mis ei aidanud küll luua tunnet, et Aafrika poole sõidan, isegi filme ei pakutud lennukis peale Puma nimelise ühtki Aafrika kontinendiga seotut. Peale hommikupäikest ja roosasid mäetippe Botswana kohal jõudis lennuk Johannesburgi - kell 8 pluss 3, ütles kapten peale maandumist. Siis löödi passi postitemplisugune asi ükskõikse tollitöötaja poolt, kes Eesti passi huviga vaatas ning olingi kohal – õhk on päikese käes ikka soojem ja osoonitult kõrvetab isegi liialt. Eile öösel oli olnud -1.
Meie taksojuht Nikimbeko Mkalipi oli küll alustuseks hukas, aga siis saabus ja oli üllatunud, sest arvas, et tegemist on kahe zuluga, sest Tatsi (õigemini Tsatsi) on neil väga levinud perenimi, asume homsest siis juuri otsima.
Öömaja Tama Rumah külalistemajas on hurmav, koloniaalstiilis lihtne olemine. Maja ümber on okastraadid nagu kõigil siin Melvilles. Toas +15 ja ümberringi lokkav lõunamaine loodus – suutsin kindlaks teha punarinnad, papakoid, kollaste kõhtudega varblased ja ühe kuldnoka, aias vedeleva lindude välimääraja järgi, mis basseini ääres ja jääb sel korral küll kasutamata.
Tegemist on ühe vanema ja boheemliku linnaosaga ametlikult, mis seda kindlasti ka mingites kriteeriumites on. Palju mõnusaid kohvikuid ja söögikohti, vanaraamatupoode, butiike ja kalalõhna. Kuigi on meie mõistes detsember õitsevad enamus puid ja lilli ning roigaskunst on hinnas. Külast eristavad seda küll tänavad – näiteks mina elan 4ndal, lõunal käisin 2l ning kohvijoomas Antes, mis vanim siinne kohvik ja mille okastraat oli ka kunstipäraselt skulptuuridena asetatud, ise segu Fela Kutist ja Genialistidest, õhustamas taas 7ndal Wishes SA curryt. Söögid on head – kuidagi jääb kõlama koriander ja tummine pinotage.
Kuulda on, et Mandelal on tervis väga kehvaks jäänud, ükski tema poegadest ja lastelastest tema vääriliseks ei saa; sama külm oli ka 2007 kui lumi tuli maha juuni lõpus ning Kwazulu-Natal veinid ei ole armastatud. Afrikaani on arusaamatu, nagu ka teised keeled ümberringi, aga inimesed on ülevoolavalt viisakad ja vastutulelikud ning kirevad.
Raamatupoes rõõmustas mind kõige enam Williami ja Catherine nägudega pabernukkude raamat, kellele oli kaasa pandud erinevaid kostüüme ning tänases ajalehes oli 5 korda mainitus sõna participation (küll enamuses kontekstiks koostöö politseiga).
Nii ütles restoran Gramadoelas üks omanikke lisades vürtse kandikutäiega meie kõrvale, vihjates, et sellepärast nad siia tulid ning alustas loengut LAVi ajaloost, tutvustas oma kaasomanikku kui hugenotti ja jõudis ringiga oma pere saabumiseni 20ndatel. Naabriks olevat Aafrika muuseumi iseloomustas värvikalt ning läks põlema kui rääkis Origin Centerist, kuhu peaks kindlasti jõudma. 
