Laulja hääl

Nädalasündmuseks rihtisime inuidilauljat, kes visiteeris Viljandit. Eriti tihedaks läks sedakorda meie reede: 2 kohtumine tööalaselt (ok, mul oli külla vaba päev, aga Viljandi puhul võib teha erandi), kell 4 kunstinäituste performance (100 aastat esimesest näitusest Viljandis), siis pool 7 tummfilm (Nanook) + etnohelid, muusikud tegid lummava etteaste a la wroclaw, ning siis nädala nael. Tegelikult muusikad oli vähe, rohkem etnokonservid, naisel oli hääl veidi ära, sämplingud aga olid ka huvitavad, future sound of the music? k

Pärandi Hoidja

Estonia Kontserdisaali ehtis eile 500 käsitööguru ja vintet tegijat, kohal olid professorid, rektorid, kunstnikud ja kandjad. Rahkvakunsti ja Käsitöö Liidu juubel oli esinduslik, ülemäärast kodukootud mustrimüra tegelikult ju ei olnud - väga väljapeetud, viimseni disainitud, ehedat ja ägedat rahvuslikku stiili oli ikka korralikult. Inimesed olid ilusad, riided ja rõivad, tegelikult kogu vabariigi eliit oli koos ning miksiti Vastselinnat, sekka Järvsood, EKA noorde plixid ja Viljandi noored, märgiti ära innovaatikat (kas jää on liikumas - tegelikult juba ammu) Ühesõnaga moedem oli õhtu inspireerivaim osa, kohe pärast seda kui ma olin oma kõnejupi suurel laval maha öelnud, auhinnad jagatud ja Pärandihoidja väljakuulutatud. ERM riisus koore nagu ikka. Siis läks lahti: catwalkil hõljusid edasi-tagasi väga nooblid neiud, seljas avangardi, 100% lambavillast , setopitsi-gurmee, pilutatud ääristega pikk-kleidid, EKA hoogne puusanõks etc. Kokku võis olla laval vast isegiet 8 komplekti. Lahe oli ka ju näha enne tipp-tasemel autentsete komplektide esitlust - Tõnurist kommenteeris (no nagu vanasti Silueti moedemil, kommentaar ja valge saal). Aga Järvsoo oli veidi konservatiivnegi, noorte-mood ja Viljandi olid lahedad, lemmikuid jagus. Õhtul mahendasime emotsiooni Liidu kontoris, korralik furshett ning kadusin öhe õnnelik, et ikka viitsisime tulla. k
ps nüüd jäime ka pühapäeva veetma, viibisime 3 h igasugu näitustel, kujutate pilti? (EAM, Kunstihoone, KUMU lilled, Nopis vahepeal muidugu väike salaami ja mahe chiabata!

Veebruari härmatis

Tartu talv oleks nagu see, mis mulle kõige rohkem meeldib, see on käes: külma parasjagu, härmatanud ja mitte liiga palju lund. Lisasin laupäeval suusakilometraazhi, kütta pole ülemäära palju vaja. Täiskuu öö lummas täiega paar päeva tagasi (sellistel hetkedel tehakse elutähtsaid otsuseid, sõber astus näiteks Muuseumiühingusse) , niiet - selline pinge on siis praegu. Käisime arhitektidega (L & T) all-itaalias söömas, kuhu sattusime juhuslikult kokku. Meil oli peaagu ühine kodutee, nemad Park Hotellis, meie paar sammu edasi, Liivi Villas. Lokaalis oli tõeliselt lahe tähelepanek, pariislased kandsid sama värvgammat, mis Agnes - must-meresinine, Pariisi mood?, Pariisi mood Tartus, s.t Tartu nagu Pariis! Niijah. k

Vabariigi laps

Lunastasin täna taas ühe mälestusteraamatu. Olen 90ndate algusest saati igasugu vähegi soravamat mälestuste rida jälginud. Nüüd leidsin H.Grabbi mälestused, mis räägivad Pätsu adjutandi saatusest tuulepealse-maa tõmbetuultes. Päriselt sündinud lood, puhas ajalugu. Tegelikult ongi see rohkem mõtiskluseks mõeldud, kuna minu vanaonu saatus oli mõnes osas sarnane. Ajame sealt raamatust suguvõsa jälgi, kuidas ajaloolised isikud on meie suguvõsa inimesi maininud või meenutanud. Presidendi käsundusohvitseride saatus on olnud ikka intrigeeriv. Kas minust oleks saanud sõjaväelane? Ei, pigem arst või kirikuõpetaja (tsiteerides oma filos.ajaloo-õppejõudu). Nüüd olen kultuuritöötaja, mis ühendab kõik eelmainitud elukutsete omadusi kokku. Loodetavasti meid ei küüditata, ei pea emigreeruma või, vanaisa eeskujul, vabadussõtta minema. Elame selle 10 % ka üle. k

Vaalade valik

Maailma kalatööstuse esimene valik on lõhe, sõbrad norralased saadavad meile siia Eestisse muidugi kõige paremat,  viikingid püüavad välja ja (ilmselt hiinlased külmutavad) ja eestlasid korraldavad mõnusaid õhtusööke. Aga täna on hoopis tesiti. Rebisin Norrast vaala. Koos sõpradega, parima veini saatel, ja kõlab Kölni  kontsert meie õdusa õhtu saateks. Mamma Mia soundtracki võtsime desserdiks. k

PlayZone

Mida tähendab mängukeskkond? vanasti tähendas see Liiv tn mudamängijate paradiisi matemaatikute majas, tänapäeval on selleks PlayStation (vist juba ) III. Aga linnas on praegu ka üks koht, kus peetakse noorte sünnipäevi. Jaani kiriku lähedal, läheme kaema, kas on Matrixi prillid ja BlueRay. k
ps laupäevane Tartu, Liivi tn meditatiivne meeleolu, 2laine uni hommikul ja Niko Valkeapää. You know what I meen!?

Vabrik

Eestis oleks nagu pidev raadi0saate ülekannde, raadiosaade kannab formaati "Räägivad". Naasedes Eestisse, siis mis saabki olla rõõmsam asjaolud, et ERM esitleb rahvusvahelist koostöönäitust "Unelmavabrikud". Miskis mõttes on see meie postmoderni liini jätk, kuna 90ndatel esitlesime mäletatavasti "Unistuste arheoloogiat", mille taga olid Laimre, Räni, Linnap etc. Uue laine tegelased tulid meeldeldi ERMi juurde eksperimenteerima. Nüüdse näituse juures on juures Põhjamaade dimensiooni, lähiajaloolist ja harivat infi, koostöö EKAga kätkeb alati võimlaust piiriületavast interpretatsioonist. Kellelt tellime teema-arvustuse? Tekstimaht näituse sees on ka omajagu suur, saali layout aga võimaldab külastaja jaoks tunda avarust, esemeinstallatsioonid muudavad asja veel intrigeerivamaks. Vabrik töötab, väljundite osas rutiini tunda ei ole. Toodangu planeerimise osas tulb muidugi kärpeid teha. Praegu peame nõu NM käärkambris (Sälitajatuba),mis on MF pesa. Saame preagu mõttetegevuseks vaja minevaid süsivesikuid norra pruunist juustust. k

ps näituse-tiim oli igati vapper , tubli.

Lumi, so I say Thank You for The

Õhtul vaikselt hakkas valget Norra lund tulema, kuuest hommikul asusime teele!

(Pildil: Oslo uus ooperimaja. Tunnete ära?)

Hommikul süda siiski veidi rahunes, kuna lörtsine ilm ei tähendanud karmi külma ja tormist tuult. Euroopa pealinnades on "leiutatud" sahtelhotellide mehhanism, kus üks väike minihotellituba meenutab liuguruste taha paigutatud peidupaika, tegelikult mis seal vahet on , kas Pariisi katusekamber või Londoni sahtelhostel: peaasi, et korralikult kiire internet hoiab sind kursis, mis väravasse peab ilmuma. Meie ilmateada lubas head .

Ei mingit lennujaamas konutamist. Jalgsi-trammi-jalgsi-Flybus-lennuk-buss nr 2 ja Tallinn-Tartu, kodus. msmsm.k

ps. Lennukist ma FTi kultuurilisa ei leia, Sirbis aga kaklevad ajaloolased, kes mõistab paremine maailma muutumist, Tallinna lennujaamas lähevad meie silme all kaklema kaks taksojuhti. Haarasin museoloogina lennukist kaasa pardaajakirja, kuna Eesti Õhk tundus midagi, mida peaks musealiseerima. Mõtlen Norra peale, Mamma Mia, meel siiski on hea.

Rahva Muuseum

Norra kolleegid on võtnud vastu otsuse isekeskis, et Folketmuseet'i ei hakatagi tõlkima.
Siin puutusime ju kohe kokku sellega, et Rahvusmuuseum (on hoopis teine kolossmuuseum, asub mööda linna laiali ning on nö uhke rahvusprojekt, mis koosned eri teemadest), igasugu värki koos, osakonnad (arhitektuurimuuseum, rahvusgalerii etc) on kogu kompotis koos, kuskil on veel Ibsen ja Postimuuseum (no humor), aga Folketmuseet asub uhkelt omaette institutsioonina, väga shikis piirkonnas saarekese peal koos Kon-Tiki ja Meremuuseumiga, veidi eemal, vip-rajoon, aga mitte nii "hullusti" eemal, et seal poleks jalutada ilus, ja ikke väga ilus vaade Oslole (+ mahekohvik) Aga peamine muidugi terve eraldi keskkond, kus on rahulik nautida eri muuseume, rahulik areaal ning Norra osas ikka hit-teemad: viikingilaevad toovad kokku aastas 400 000 inimest, Rahva Muuseum poole vähem, aga hea et niigi!
Kolleegid on aga väga profid: kollektsioonimanager, programmijuht, tekstiiliekspert etc. Täna oli nauditavalt hariv, võrdlevalt huvitav ning südamlik sealjuures (nägin Saami-näitust). Pakun et Oslos on maailma parim rahvakunsti väljapnak rahvarõivaste professionaalse käsitluse osas.
kristajan manet

Traditsiooniline Voss

Kuidagi ei saa mõtteid ära traditsioonisest Vossi maakonna stiilis õhtusöödist, mis kujundes tõsiseks jõuprooviks: rahvustoidud, mõttevahetused kombestiku üle, kõva keskealiste jämm sõna otseses mõtte ning suitsutatud lambapea söömine koos smäshitud kõrvitsa ja Vossi vorstiga, ei puudunud ka rahvusjook. Mis ühendab soomlasi ja norralasi (neist esimesi oleme ju näinud lauabanketidel toidu vahele lauluraamatu järgi laulmas ning korralikult pidutsemas)
Kuid norralased panevad sama moodi, vaataet veel ägedamalt.

Subjekt: lambapeapidu
Koht: kommunikeskus, tegelikult meile nii harjumatu värks, et üks linnaosa tavaline elamukoperatiiv on endale ehitanud seltsimaja, kus päeval on lasteaed, õhtul "elulõng" või suisa pidu. Miks mitte ka väiks rahvatants ja rahvarõivaklubi etc

Inimesed: veidi vasakpoolsete sotsdem-i vaadetega linnasosa (arvas Frode) ning nö lihtsad inimesed, samas väga soliidses insenerid-arstid-professorid etc. Kõik väga shikid. Midagi ei ole öelda, norralased on ilusas. Isegi kui aastaid juba ka jagub (no tegelikult eestlased ka), siinne rahvas on veel stiilne ka. Julged ja siirad. aga no inimesed, olgu sellega, räägime ikka sellest lambast.

Toit: ütleme otse välja, et siin oli õrnalt taldrikule asetatud poolitatud lambapea. Täies hiilduses. Aga, ei mingeid rupskeid, väga intelligentne lahendus: kõik on söödav väljaarvatud hambad ja põskkoobas. NB! Silmakirurg: gurmee näeb ette, et osav sööja eemaldab silmamuna musta osa ja pistab pintslisse selle ümbrise. Ülejeenud, nagu põsk, nina (mulle eriti meeldinud) ja kõrv alluvad täielikult ka algaja noa-kahvli koostööle. Sain väga suure tunnustuse osaliseks, kiites kokka ja Norra rahvustraditsiooni ning tegin maksimum tulemuse. Puhas vuuk, sõna otseses mõttes.
Agnes küsis, kas "üdi sai", vastus kõlab : mina ei leidnud.
Need, kes lambalihast lugu ei pea, need said maitsta Vossi vorsti. Mina proovisin muidugi mõlemat.

Traditsioon: mingil hetkel tuleb põsesarna alt välja õngitseda "mää" kondikene, mis pidigi tegema seda lamba häält või, kuidas öelda, veidi vibreerima vastavalt. Kombe järgi siis võrreldakse seda lauanaabriga. Võtsin selle trofeena kaasa. Anna Estonian Natural History Museumile :-)

Seltskond: Frode tutvustas meid kogu linnaosarahvale, meie tutvusise juba aperatiivi ajal kohalikega ja tuju läks kohe väga heaks. Minu kõrvale sattus loosi tahtel Bergeni ninakõrva kliiniku ülemõde (Kuldar, ta oli enamvähem sama tore daam, nagu 1997 aasta Päevakeskuse peol :-). Ühesõnaga provva asus kohe mind väljaõpetama ning kohati aitas otseselt "operatsiooni" läbi viia, hoidis kahvlika kinni ja soovitas nö järjekorda. Pidasime muidugi etiketist lõpuni kinni. Ta rebis mu tantsupõrandale ning ega ma seal üksi ei olnud, tantsupõrandal keerutas Frodet tantsu ja kogu rahvas möllas Dolly Partoni järele. Pärast tuli mul gentelman'ina veeta aega ka Frode antropoloogist naisega, kes on ikka väga tase: intelligentne, tark ja tegeleb immigrantidega (lobisesime palju, mul on ausalt öeldes päris hea pilt, mis toimub Skandinaavias, eriti varasema info järgi Soomes sisserännanutega, tänu Marisele ja Evele, kes just selle kandi pealt on lingvistilist antropoloogiat tutvustanud).



Sõbra sõber: üks lahe vana, kes on insener, ehtiab teid Aafrikas rääkis mulle kõigest: Euroopa inimeste suhtlustraditsioonidest, EU ja norralaste rikkusest, bustude headest haistmisoskustest jamidakõike veel. Ta sai Frodega Aafrikas kokku. Nüüd on naabrid. Kas pole hea erinevate erialade lõimimisnäide. Ühiskond kasutab antropoloogi tarkust ja kuulab nende nõu ning insenerid ehitavad.

Koosviibimine kestis vist hommikuni, naised tõid välja omatehtud küpsetisi,

Peaks vist kirjutama homme 2.osa ka . Puhas rahvakombestiku pidu igaljuhul. k

Uus Ooper

Pimeduse saabudes sõidsime autoga uut tuledes Ooperiteatrit vaatama. 21.sajandi ime-arhitektuur! Moodne, Skandinaavia purakas, õhtul tulede-installatsioon annab isegi omajagu palju juurde. Ega sinna väga lihtne läheneda ei ole, linnaruumis jääb see teispool kiirteed (vanalinna ja mere vahel); mingis mõttes hea näide kuidas mereäärset fronti on asutud kultuuristama. Oslo ise on muidu meresõbralik küll, uue raekoja taga pääseb kenasti merd kaifima, aga ooperiteater on ikka ilmutus küll. Kui juba lähedal oled, siis lase või liugu (see on küll nüüd range sildiga keelatud); hoone avaneb kenasti linna poolt tulijale, erakordselt avar fuajee, hüpper-linnahall (kas võrdlus tekitab mingi fiilingu?). Kuid mulle meeldib, väga ilus sisekujundus, tohutu restoran ja kohvik. Kuskil siin toimetas ka nüüdistantsusell Teet Kask (kelle naine on praegu kostüümimeister uues majas). Päris äge juhus, jalutasime Suursaadikuga mööda mereäärset bulvarit, kui meile hõikas eesti keelel õues lõdisev ooperiteatri grimmimeister. Puhusime selle cooli tädiga siis juttu, rääkisime rambivalgusest, moodsamatest etendustest ning kuidas piletiteid saada etc. Piletid on mõistagi kõik ammu otsas. Eesti inimesest muidugi väga tubli, teeb Md.Butterfly'le näo pähe, sekka Rigolett, kin dlasti ka nüüdislavastusi. Siin käivad lavastamas tõelised Londoni meistrid. Puhas kunst. Norralased naudivad. Kui aega jääb, käime daamidega ka homme päevavalgel kaemas, asi näeb ju kuidagi välja nagu Uus Maja. Teate küll. k

Oslo, krõbe kodu

Jõudsime Oslosse ja kohe kodusem tunne. Golfi hoovus teeb Bergeni ikka üllatavalt soojaks ja kui me seal ikka hommikuti valisime, millised kõpskingad jalga panna, siis siin Oslos sättime ikka "joosepid" alla ning Timberlandid villastele sokkidele peale. Talv mis talv. Kogu värk on härmas.
Pool-kohustuslik jalutuskäik Kongs gatanil on peaaegu tehtud, lossini jäi veel paar sammu, aga pöörasime Tingi juurde (parlament), kaesime merd (jäätunud loomulikult), Nobeli Majas on väljas vahetatav näitus Ahtisaarist (näis, kas on aega minna), kohe kõrval Laseplanetist sain mist tahtsin (ma küll valisin kas soundtrack või päris DVD kohe.....), ja kesklinn nähtud. That's it!

Tegelikult checkisime ära ka, kus on Rahvusmuuseum (et homme see vallutada) ning saime aimu, et Rahvusmuuseum on siin täiesti splititud: arhitektuur, rahvusgal

No tegelikult on siin ikka kohti veel. Päris toredasti (mina olen reisi see nö suhtleja, kes alati tänavatel teed küsib, uurib kohalikelt, kus asuvad toredad kohad, kus inimesed käivad etc), saime siis teada, et Osla kõige romantilise kohvik on DUS, Kongs gatanilt kohe paremale (kui näoga kuningalossi poole vaatad). Kõnetasin ühte noort daami, kes esimesed 100 m jooksis konkreetselt eest ära (arvates, et olen mormoon) - siis vabandas ja asus seletama, kohvikute ja lokaalide kohta. Päris toredaid orientiire andis.

Oleme kohal. City people ja post-post-modern. k

ps
vaatasin täna, et Maailma-atlas Arhitektuur Uuel Sajandil, Eesti kohta on seal päriks lahedad näited väljas (et mis siis Eesti kohta representeeriv on. Omalaadne, ei muud.) Ning eraldi raamat on avaldatud Zaha Hadidi projektide kohta. Huvitav, kas ta ise kunagi avaldab selle, mis ta Eestisse pakkunud on.

pps
Otsisin täna kohta, kus me Ibruse ja Agnesega kunagi tiksusime. Mulle tundus, et see oli väga student place. Täna leidsin,et samas kohas on linna parim ja fancy'm pubi.

Griegi set

Kogunesime õhtul Bergeni koorekihiga Griegi Majja, mätaskatusega moodne muusikasaal,
ees ootas klassikaline 2 poolega klaverikontsert. Kõrval asub uhke Griegi muuseum, ja tema loomeonnike, kus ta nägi vaimusilmas mürgeldavaid trolle ja suutis luua samas ka õrn-hapraid adagio-sid; õhtu naelaks oli üle-ilma tunnustatud Natalia Strelchenko, Peterburi kontsist välja kasvanud uskumatult väljendusrikas klaveridaam; vene veri, kullast kleit, juurde vuristas ka veidi juttu norra keeles, et mis kavas ja kuidas. Kava ise oli kummastav: Ravel, List etc, lisalugudena tuli Chopini "Nokturn"; ühesõnaga korralik muusikaelamus, kultuurilitter. Homme juba teele Oslo suunas. Suursaadik juba ootab. Rahvusmuuseumi kolleegid on üles rivistatud. Võibolla ka Kon Tikit vaatame. k
ps selle lambapea-loo tahaks kohe põhjalikult ära kirjeldada, see oli vast kultuurishokk, selline hariv. Sain sealsel õhtusöögil teada nii norra rahvarõivastest, rahvustoitudest, tundsime omalaadset sotsiaalset võrgustikku ja tagatipuks pälvisime ka tunnustuse, et suitsulambapea pea 99 % ära konsumeerisime. Oli selline tore ja Seto-peo tunne, kus inimesed on lahked ja gurmee viib keele alla (lambakeele sõin tõesti ka ära). Seedin veel seda elamust :-)

Teemamuuseum

Muide, ma leidsin üles oma elu esimese sisssekande ja publitseerisin selle siia ära Matkasellide pealkirja all.

Täna ootas pühapäevane taevalik rahu kohe hommikul; siin on saanud kombeks hommikusöögi saiapuru saatel Bergeni mäkke vahtida (no ikka need bulanzheriist toodud pudisevad värsked saiad) ja krevette süüa koos mahekohviga. Täna oli Frode õigel ajal platssis ja sõit läks lahti ookeani äärde, selline tunne oli küll, kus ootas ees nii-Norra-nii-Norra kaljude otsa ehitatud Nordsjöfahrtmuseum. Väga õdune teemamuuseum, piletimüüja-vana, kujutage ette, võttis meie ICOMI kaarti peale ühe käega välja selle klepspileti ja surus meile väga lahke naeratusega rinda, ning teise käega ei katkestanud ta hetkekski pannkookide tegemist; selline 60ne vana, juustes veidi halli ja flanellsärk seljas. Kimasime kohe tema soovitusel filmiseansile. Tegelikult on väga lahe muuseumis suuretl ekraanilt näha doki , teemasse puutuvad seletust või suise laiekraanfilmi. See muuseum oli rajatud puhtlalt okupatsioonisündmustele , kus kogu küla lasti õhtu, resistance ja consentration-camp, kogu selline veidi masendav lugu Norra südametunnistusest ning kalameeste vaprusest sõja ajal. Veidi vanamoodne väljapanek, kuid kgou maja oli omamoodi Norra-moodne, kummuli-paadikujuline maja, klaasist osa avanes hingematva vaatega fjordi suunas; piletivana ei leidnud kassast ehmatusest isegi suveniiride koodi üles (ta nägi eestlasi :-)), nii ta tegigi mulle välja karbi kohalikku kala (selline suveniirne suituskala karp). Teised sõid sela'l pannkooke, mina libistasin veidi suitsukala.
Rääkime Frodega pikalt mannekeenidest, nimelt tal on mõningane kogemus oma muuseumis vahakujude osas. Vahetasime kogemusi, kuidas vahakujudega saab näidata rahvarõivaid, kalamehe kostüüme ja indiaanlse antropoloogilist kuuluvust. Vot, igal sammul täindamine käib. Mitu vahakuju meie Tartus võiks tellida: ja milliste näojoontega!? Kelle järgi teeme!? :-)
Selline veidi nukker teema, aga väga veenev ja selge värk nende ranniku-norralastega. Oskavad kodust rannakülaelu läbi sajandite tormi esitleda küll. k