Vabariigi laps

Lunastasin täna taas ühe mälestusteraamatu. Olen 90ndate algusest saati igasugu vähegi soravamat mälestuste rida jälginud. Nüüd leidsin H.Grabbi mälestused, mis räägivad Pätsu adjutandi saatusest tuulepealse-maa tõmbetuultes. Päriselt sündinud lood, puhas ajalugu. Tegelikult ongi see rohkem mõtiskluseks mõeldud, kuna minu vanaonu saatus oli mõnes osas sarnane. Ajame sealt raamatust suguvõsa jälgi, kuidas ajaloolised isikud on meie suguvõsa inimesi maininud või meenutanud. Presidendi käsundusohvitseride saatus on olnud ikka intrigeeriv. Kas minust oleks saanud sõjaväelane? Ei, pigem arst või kirikuõpetaja (tsiteerides oma filos.ajaloo-õppejõudu). Nüüd olen kultuuritöötaja, mis ühendab kõik eelmainitud elukutsete omadusi kokku. Loodetavasti meid ei küüditata, ei pea emigreeruma või, vanaisa eeskujul, vabadussõtta minema. Elame selle 10 % ka üle. k