Roheline elu ja sponsorid

Päris huvitav periood oli meil reisi algfaasis. Perekond Jompanen, pakkus meile ikka sellist rohelikst aia elu,et vähe pole, lisaks saami gurmeele, korjasime igal hommikul ja õhtul aiast päris korraliku hulga täiusliku itaalis salati jagu "kapsast, kaali, sellerit ja tilli", igasugu ürte ja toredaid rohelisi, niiet, unustasime juskui ära, kus me viibime ning kuidas siis selline oaas saab keset tundurit üldse olla, k
ps kaasa võetud eesti toiduainetest jagum meil veel kauaks, kuna supperpriimus on ikka väga tore leiutis ning oleme siin alati iluse vaate ääres ühe matkatoidu vaaritanud ning rohelise kemüüsega saab teha alati toitvat leemekest.

Saami Tuur 2009 tänab sponsoreid:
Kuldar Technologies, Janno Foods, Leida Camping Accesories

ps ülejäänud värki saab juba tundurist, kui oled mehe eest väljas ning korralik relvastus kaasas
:-)

Saamidega raamatutest

Jokkmokkis. Seni on olnud ikka väga internetivaba elu, vahel kaob ka päris nagu Euroopa reaalsus ära, eile vaatasime ka viimast Saami teemalist täispikka mängufilmi "Kautakeino mäss", siin on meil kõik olulisemad Saami keskused nüüd läbi käidud, tundras matkamine jätkuv veel veidi, kalad enam väga ei huvita (s.t. mina ei paku kaladele pinget .-), kuid mägedes oleme rännanud, põdraliha maitsnud, veidi marjugi leidnud ning rännmeeste suppileemekest välikatlas keetnud ning virmalisi oodates võib siin muidugi suisa luuleliseks muutuda, kogusime meie sõbrad ümber suure laua ning küsisime otse: mis värk on (kõnelesime eepostest, piiblist, ajalooteostest ning greenpeace'ist :-),k

ps meie trajektoor on muidugi olnud muljete rohke
pps tegelikule 1-2 päevane matk, mis võtab juba nagu väikse kategooria mõõtme, kisub ikka selliseks, et peagi on ikka kange õlle isu peal ning tahaks juba õhtul kuskil saunas maanduda
ppps Soome on lahe, Norra on isegi veel lahedam, nüüd oleme Rootsi poolel Laponia aladel, jälle päris huvitav.

Kolmas, looduse annid

Eile päeva selge plaan oli taas Soome Metsähallituse sissesöödetud radaele minna, sekka vana kiriku kaemine (kuidas saame saab üldse kristianiseerida?), kuid siiski ikka õnged kaasa ja järve äärde. Võtsime ette matka ahvena-järvistule, mõnus lihstama katekooria rada, kus päris lõpus ootab sind ees mökki koos suure kivist ahjuga, Agnes vaatas mu kalamehe märgi jalgu ning tegi kohe tule üles - mida samal ajal muudkui loopisin, lant lendas juba nii kaugele, et käsi väsib ära tagasikerimisel. Kalad? No ma sain nüüd siis ka oma landikalastuskogemuse ikka väga kätte, Agnse õikas mulle metsaveeres, et ma nii väga kiiresti ei kakuks kalu välja, kuna ta ei jõu neid nii kiiresti "tappa" ja puhastada :-), minul muidkui aga ahven jälle otsas ning ega need mingid kassiahvenad polnud, ikka normaalsed! Käimine, pikad distantsid ja totaalne looduslähedus on siin ikka väga mõnus kooslus. Käin ujumas igal võimalusel, vajadusel ka "etnograafilises kostüümis". Tegin sellise julgustüki ka ära, et sukeldusin oma üht lanti ära tooma. Alguses oli kuidagi jõle kurb tunne, kui "havi" (tegelikult tavaline puuront) apsas landiotsast ning kerid lihtslat tamiili tagasi. Sama, kohe kui ma oma ilusa viske olin ära teinud, pärast 20 sekundilist ootamist oli kuskil eemal väike sulps, siis peagi tavasin ära kuidas ahvenaga käituda: tal tuleb lasti lanti uudistada, siis ta "lutsutab" veidi seda ning ujub kaasa, siis väike nõksakas ning enda rõõmuks toimub lõpuheitlus just läbipaistva Saamimaa järvekese kaldalähedal, kus siis pannakse paike, kes on kavalam-kogenum-osavam-südamlikum! 3 kala läks käest, 3 supperelukat sain otsa, ülejäänud vaatasid pealt küsivate silmadega: "millal, te härra, tulete tagasi?",.
ps tegelikutl algas meie reis ikka juba siis, kui ma nägin Madonnat, Helsinki samakaile ehitatud hiigellaval, binokliga, korralik muss mängis ja tümpsus proovi ajal, saabusime Baltic Dreamiga ning siis algas matkasellide reis. Kõigest järjekorras!

Esimene, Virmaliste järele

Puhkuse neljandal päeval saan taas öelda, et oleks justkui esimene päev: alustame puhkust, teeme oma aastate taguse unistuse teoks ning kasutame võimalust kahekeisi kimada virmalistele järele, Saami ja tundrusse, matkame lihtsalt kodust 1000 km eemal, 500km raadiuses ning täna kell 6.00 algas hommik Liivi tänaval ootusärevuse hinges! Agnes oli näidanud juba terve nädala oskusliku pakkimise head taset ning hommikul olid 5 minutiga ka kogu toidukraam külmikus, ema kunagi meile koju sokutatud külmik on ikka reisil tore asi, kukeseenesoust ja sändwichid kaasas, inglise õng ning sada paari sokke-särke kaasas, algas tohutult sooja tõotav päev ning autosõit Põhjapolaarjoone taha. Eile küpsetaski ema suurepäerase toidunoosi kaasa, mida Agnes praegu Lapin Kulta saatel laeval einestab ning hommikune programm sai ka Tallinnas kähku tehtud - tõstsime Murre sääsemütsist välja (minul juba Leida oma peas), Urmetile kiire õnnitlus koos Riiast toodud kingitusega ning ....appikene, peaagu ei leidnud sadams oma lube üles,kuid siis kõik laabus (näe olin ettenägelikult need dokumentide kaante vahele sokutanud) ning nüüd siis Soome skäärid paistavad. Teate, sedakorda on meil ikka supper varustus kaasas: priimus, mütsid, spordirõivad, inglise õngest pajatan veel edaspidi (see tekitas Facebookis ikka suure skandaali, kuidas ma julgen sellise unikumiga suure kalu püüdma minna :-), seilkus algab! Keep online! k

Kvint 20

Kõiges viielised said jälle Kablis kokku, Kvint ehk meie klass Paalalinna gümnast veetis koos ühe igaastase traditsioonilise klassikokkutuleku. Kohal 21, koos dirigent Sirje Rätsepaga, laulsime jälle 38 h jutti, teritasime keelt ning lahutasime meelt, sekka kõnelesime maailmaasjadest, vaatasime merele ning karastasime endid ülejäänud aastaks. Kas Eestis ongi veel mõnd klassi,kes sedasi igal aastal koos käivad. Kabli on muidugi osa meie rahvuslikust minevikust ning äkilisest noorusest :-), meenutasime Põuavälku, vanu lugusid õpetajatest ning gurmeetasime vägevalt. Nagu ikka, kõiki lugusid ei jõua läbi laulda, uusi tuli ka peale, k
ps Kvint tähendab seda, et meie kooli klassikoor kandis seda nime, kuulus ja kvaliteetne, nooruslik ja aktiivne.

Päev enne

Suvi oleks juskui juba kõrghetket nautimas, kui minul alles hakkab puhkus. Käin julgelt iga päev ujumas, teeme Saami plaane, võtaks või õngegi kaasa, katelok ja kerge matkavarustus on juba nädal enne minekut valmis pakitud, nädalavahetusel tuleb klassikokkutulek jälle...:-), möödub peaet 20 aastat meie aktusest, laulame endid sedal Kablis jälle uimaseks ja vaatame tähti; põnevad ajad, põnev suvi, põnev aasta igaljuhul. l

Leedu kuningriik

Leedus veedetud Balti museoloogide tippkohtmist võib julgelt juba praegu nimetada suveülikooliks, Liverpoolist oli kohale toodud maailma tasemel lektor David Flemming, Yorkshirest pärit arrogantne aga heasüdamlike Liverpooli rahvusmuuseumi direktor, kes on muidu ICOMi minu alakomitee juht ja tunnustatud ekspert, tulistasime ta oimetuks oma graafikute ja käsitlustega, jutt käis managing changes in museum teemadel, hommikust õhtuni tihe programm, 15 muuseumit, 10 loengut, 5 grupitööd ja lõputult tet-a-tet kõnelusi kolleegidega Baltikumist, mis on tegelikult alati üks parimadi osi sellise nädala jooksul, lõpetasime muidugi Trakait, kesktaegse pidusööminguga, k
ps leedukas virutasid oma Rahvusgalerii nüüd valmis, väga cool sõna otseses mõttes, kliima jahe,
Chirlionise hiigleülevaatenäitus ja moodne kunst, arhitektid on maja üle rõõmsad, esialgu oli näituste värk sutsu lahja, töötinginused väga head, kuningriigi hõngu on Vilnisuse tunda küll, sellid ehitasid vana hertsogilossi üles, varemetele! kujutate pilti~!

Kihelkondlik elu

Kihelkondliku printsiibi järgi elada on lihtne: sa pead teadma, kus on sinu juured ja milline on muster (loe:kohalik elumuster), päriselt ka, piisab heast orientatsioonist, et mis on naaberküla ning kas kirikutorn paistab. Osalesin suure lustiga Kolga-Jaani külapäeval, mind tõmmati kohe Oorgu küla võistkonda, suurtalunik, vallavanem konstaabel ja mõned sharmantsed küpses eas naist olid hakkamas, terve pinu sõber talumehe pere lapsi ning asi algas. Andsin oma panuse: nool, mälumäng, kurn, köievedu, omaloominguline konkurss. Üks karikas tuli ka Oorgusse, kas homme p päev kirutatakse minu nimele talu :-)))k
ps igaljuhul äge, ning siis laskusime pastoraadis tõelisse nostalgiasse, vaatasime ühiselt üle laulupeo pilte, vägev!

Lugeda tahaks

Välitööd hakkavad lõppema, elusalt ja kohapeal, professionaalne korraldus, lahe külarahvas, värvikad talumehed ja linnainimesed (neid on siin Viljandi lähedal ikka palju), elustiil on Kolga-Jaanist erinev, aga eilselt ööseminaril(arutatakse päevatöö läbi) oli ikka palju arutlemist ja vaidlusi, põnev. Sassi juures alustasime, seal ka karjakute saunas lõpupesu ning
astelpaljudieetgurmee ning perenaise road (kuigi hundikülm ilm on jõudnud Eestisse, väga aias ei istu, ), kõik siiski imermas ja ilus, täiskuu nägi meie tegevust pealt tervi kuuloomise aja ning nüüd oleme valmis minema linna, mõtestama ja digiteerima, teadusmaasikul äestama ja väetama, tubli rühm see Tääksi etnomalev 2009, eriti tema juhtkuraator Agnes! elagu!, k
ps meie viimased mohhikaanlased Saskia, Kristjan, Tiit neelavad siin raamatukogus trükikirjandust, pole ammu lehti näinud, raadiot kuulanud. täeilik süvenemine !

Teine Hingamine

Teisel päeval alustasime ikka Vabadussamba juures, väike expresso ja siis Karja keldris toimus ühislaulmine koos Saaremaa segakooriga, tõeline ühislaulmine toimub vanalinnas igalpool, asjad on pakitud, igatsus kalla järele viib meid tagasi peagi Ürgsesse Rütmi (loe: Viljandimaale tagasi),k

ps eilne simman läks puusse, bändi lavale ei lastudki,

Laulupeo esimene

saabusime, pildistasime endid minekul ja tulekul, päev otsa proove, seisad ja vaatat dirigentidele otsa, on ikka ilmed, ja rahvas kaifib, nüüd einestame Mustamäel ja oleme jummala läbi,k

Täitsa Tääksi

Lendasime peale, 4 ülikooli, noored ja energilised, külast külasse, ainevahetus kiirenes ujumise ja informantide vaheldumisi tempos, kohukesed ja must leib, eesti juust ja peenratilliga keedetud värske kartul, siis jälle külast külasse, talust tallu, kogume kultuurimarju korvi!k ps nüüd juba laulupeol, KolgaJaani kooriga laulukaare all täisproovide päev, sammulugeja läheks hulluks, aga süda rõõmustab, anname endast parima!

välgutatud ilm

Eile välgutas ilma Tartus veel soemaks, istusime Tungla tn aias Tiina juures, kuulasime elutarga aedniku Jüri mõtteid, Urmet-Kirsti-Hanna askeldasid murul, vihm segas meil veidi lõkke tegemist, õnneks saabus Agnes pärast pikka päevatööd, 3+1 kujundajatega, see üks oli sedakorda Londoni ekspert, maailmakuulus esemeuurija David Crowly, muidu arutlesime Tiinaga seda, kes marsib laulupeorongkäigus enne, kas Viljandimaa või Tallinn. Prognoosime head ilma!k
ps pühapäevane Eesti lugu on raadios täna eriti pull, Juske ja Aadams räägivad nõukogude-aja kultuurist, olen käinud Jüri Aadamsiga Saksamaal konverentsil, väga hariv reis oli.

Innovatiline aplaager

Pakime asju. Laulupidude suvi, kärbete talumatu kergus (no riigisektoris jääme ikka ellu), taevani kisendav klaasist vabadussammas, uue püsinäituse väljakutsed uue meedia sajandil, aga tegelikult valdab taas välitööde ootus ja innovatsiooni igatsus, et saaks jälle keset metsi väikses Eesti külas väiksest krappraadiost maailmauudiseid kuulda, tegelikult lihtsalt vanavarakogujate kombel talust-talusse käia, rahvaga juttu puhuda ja informantidelt saadud andmeid digitaalsel kombel arhiiviriiulitele (loe: folderitesse) asetada, õhtuti aga asendab ilmselt pleieriraadion nüüd uus triibuarvuti, kus lükkame välitööde meeleolud ja faktid veebi välja. connecting people!in!

Klaassammas ja lilledega

Õde saanud suure tubli täiskasvanud poja koolilõpuaktuseni, ilus GAGi lõpupidu oli Draamateatris, pidukõnte tuli uuelt europarlamendisaadikult (noorem Tarand, rääkis antiigist:-), esinesid urban symphony tüdrukud, üks nendest ju kui abiturient (GAG on ikka väga andekate kool, igasugu erinevaid tippe, andekaid nooreadlasi, sportlasi, giide jm aktiviste), bändid ja koolilaulud, lilli palju, noord ja kaunid inimesed. Ilus päev, Jorm kui päevakangelane on nüüd noor täiskasvanud isiksus (loe:kodanik ) ja elluastuja, nii palju võimalusi, nagu President välja hõikas, tõeisti pöördelised ajad. Hoian Jormile terve elu pöialt. Vabadussõjasammas on klaasist, istusime päev enne koormakatte langemist seal õega vana endise Moskva ees ja jõime tervitusnapsu, Agnes rõõmustas meid oma kohalolekuga, oli millest mõelda, tasub rahul olla, kindlasti ka õnnelik, iseseisvus on habras kui klaas, praegu peab muidugi kõige rohkem võitlema tervise eest ja haigekassa rumaluste vastu, õppelaenu afäärid on õnneks kohe-kohe läbi, igasmõttes käendaja mu armas ema tunneb selle üle ka kindlasti rõõmu, õpingud kestavad (elukestev ikka), võlgu pole enam pangale, maksta tulev vaid memmevaeva (:-). Ja kui Vabadussõjas võidelnud vanaisale mõelda, mis nende lilledega siis teha, koolilõpulilled on uhkesti vaasis Tallinnas, kiman ikka Lõuna-Eestisse siinseid lilli kastma - küla jaanituli (sedakorda VanaOtepääl) õitsetab ehk ühe sõnajala, ema aias on ka praegu lillemeri, k
ps huvitav kas on õige aeg oma kodulilled ka aeda kosuma viia, jõulukaktus just lõpetas nädalate eest õitsemise :-)

disainime kultuuri rahvast

laulupidu läheneb, ega nüüd enam polegi nii aktuaalne, kes sai oma kooriga ja kes ei osanud nii hästi laulda, nüüd juba uued teemad: mida jalga, mida selga, uued T-särgid, vahvad ketsid, kena kuub ja uued ehted. disainime inimesi, kujundame kultuuri, k

Rõivailu ja viikingite turm

Lodjakojas lõkati suur tagauks valla ja pea 13m pikkkune viikingite laev lükati vette, elevust oli Tartus Emajõeääres rohkesti, mandrirahva rõõmuks iga veejoon, olgugi et sageli võsastunud, tõmbab ligi, ausalt öeldes on Lodjakoda ikka nagu juba sadam, fiilingu mõttes, eili liikles seal juba 3-4 alust ringi (no osad olid siiski tõesti ujuvsaunad :-). Viikingilaev sai nimeks Turm, kes see on, arvake ära! Vahva oligi siiski kogu muinasseltsi tegelastega, lodjarahva ja sõprade-huvilistega kuulata Viljandi etnorocki, traditsioonilise kalasupist ma väga ei hoolinud, aga väike kalapirukas ja suitsulest oli muidugi tuntud tase, päike loojus jumalikult, chi kungi mees sõber Urmas Lest rääkis lugusid oma esimese töökoha aegadest Tartu vetelpäästes AD 1972, Reemani Jüri, juuksed puitmaja soklitolmu täis, veetis lastega aega jõe ääres, kes korjasid kive (vat Kablis on kivid, Emajõe ääres ma nagu ei kujuta ette .-), kuid aa'sime niisama juttu ning jäingi mõtlema Jüri jutu peale, et Tartu 90ndate kooliõpilaste generatsioon on ikka markantseid näiteid täis, lauluavad ja luuletavad, renoveerivad ja investeerivad, teevad bändi, sellised hetkeajastu iseloomustavad väljendid nagu "masu" või "pintsaklipslased" on isegi igavad siinkohal nendte elu kirjeldamisel. Tiksusime ja toetasime Jõmmu najale, aegajalt kõigutas tuul udupasunat või kõlas õrn laevakell. Päike loojus ikka väga ilusti, lodjamehed ajasid Jagomäe poisi ümber veel tulevikuplaanide jutte ning vokkisime Agnesega kodu suunas. Varsti läheb teele laulupeotuli! Ahaa, kes läheb tänavu laulpeole, ametlikult ja täie rauaga:-),k
ps peangi K-Ji proovi minema
pps eile oli ka rahvarohke rahvarõivapäev nm-is, ilu ja edevuse defilee, aga meistrid on teinud ikks ilusaid töid, rõõm kohe, et nm-s nii profid rõivakontsruktorid koos käivad, see soome-rootsikoor oli muidugi veidi jõulumeeloluline, rahvusliku disaini rida ajame ikke jõudsasti edasi.
ppps töö kiidab teijat rõivakonkursile saadet ka väga ilua 17saj naise kostüüm sõbaba, eili silkasid lodjaümber ka ringi arhailiste traditsioonide klubi rahvas, enamvähem samas rõivastuses, metalliga palistatud sõbad üll, nahkjalanõud jalas, tõeline history channel!

Prima Vista ja haikude tuul

Kirjandusliku elamuse saamine on alati ettearvamatu ja selleks tuleb olla alati uudishimulik, nagu eile, läksime Tartus raamatukogu juures asuva PV telgi juurde ning siis läks kohe lahti, seejateine raamat, midagi kingiks, kohe tuleb ka lugemistuhin peale, mina "komistasin" ka luuleraamatu peale, Jaapanis välja antud Ehina haikukogumiks kolmes keeles, seda sattus Eestisse (loe: Euroopas) olema praegu vaid 6 eksemplari, õhtul lähenesid vargsi ka autoriel endale, et kas saaks ka signeeringu Primva Vista templi kõrvale, väga äge! No praegu on selline ex oriente lux s.t lisaks sushile on ka siin sel nädalal kohe ka Orienti muusikafestivali otseülekanne vaimutoitu pakkunud, Klassikaraadiost tuli koju kätte (Tabase kommentaardidega:-) galakontsert, no igaljuhul tore ja nädalatasakaal ikka käes, PV festivalil lebotasime siis kirjanduslkul luulekontserdil, kus Ehin ise tegi Mart Sooga väikest laivi, hiljem (seekorda punkari imagoga) KristinaE, Pukk ja võrratu Merca, igasugu popi rahvast oli nautimas, NEFAkad otsustasid luuleluhangu hoos kohe hakata ka ise rühmituse ajalehte välja andma nimge AFEN, väga andekas mõte, pakkusin välja kohe, et 3 lehekülg (kui esimene on välitööde foto, teisel juhtkiri ja sisuline erialaülevaade, võiks olla reserveeritud rubriigile NÄKIB, mis oleks selline fiidhse lugu :-), originaalne ajakirjanduslik ülevaade, kuidas nefakad ja nooretnoloogid maailmas on midagi lahedat avastanud, etc,
Ja siis oli õhtul filmi Ma olin siin....radikaalne öökino, kohe hakkas ka külm, rattaga koju ja soe tee lõpetas õhtu, Jaapani tee loomulikult, mille olime leidnud Bonnis ühest ülivingest teepoest, k
ps juba teeme juuniplaane, jälle Käsmu, võibolle isegi enne kui alles sügisel seenele
pps Päeva osaks oli tegelikult ka uue dushikõri ostmine tuntud vene varustusega poest Sangari kõrval Tartus, siis kiikasime antropoloogisest huvist 9.mai memoriaali juurde, mis Raadi järve ääres on inimeste magnet, kas kasutaks seda ka turistide meelitamiseks?, ja siis Taskusse kus algas Tartu muuseumikuu,
ppps ning nüüd siis kodus nagu ikka: kas alguses Facebooki, ja siis msni või kohe blogima ja alles siis Facebooki, või lülitaks kohe Kohviraadio sisse ning chilliks diivanil :-)

Avatud Ruum

Käsmu kirjanike loomemaja kõrval terrassil kõlab Pastacas, kus kuulan läbi Eesti tüüpide heliportseesid (olen vaimustuses); Facabookis on täielik rahu maapeal (kuna on 1.mai) ning chaticons on läbivalt tuhm ja akontaktne, kõik on kuskil, õues ja maal, merel ja teel. Kultuuriprogramm, mis algas nädala keskel Sillamäel, on toonud meid Eesti Kirjanike Koperatiivi suvila kõrval asuvasse loomemajakesse, kus terrassi kõlab....kr
ps Aasta Elamus top10sse kandideerivad uued tulijad: tuulepüks (Väike-Maarja lähedal) ja haned Toolse linnusevaremete taga, niiumbes 2ruutkm peal, tohutu areaal, meeletul avarusel lendu tõusmas, kui Agnes tegi digifotokaga väikse klõpsu.
pps Meie mõttekoda toimus eile juba ära, arutasime teemal kultuuripärandi taasloomise põlvkondade vahelised erinevused ja taastulemine.

ERM 100 juubelimöll

Kannatusaja lõpus venitasime siis ülestõusmispühade õnnetunnet suisa kolmapäevani välja s.t. 15.aprillil tõmbasime Eesti Rahva Muuseumi suurejoonelise sünnipäeva aktsioonile joone alla. Valmistasime värki ette mitu aastat, pidu kestis 3 päeva, vahetult enne väänasime üles 4 uut näitust (no mis kärbeteaeg see siis ikka on, näitame ikka täie rauaga) ning Tartusse kogunes kogu Euroopa teadlikum osa ja Eesti üldsus. Ma ei nimetaks seda otseselt festivaliks, aga pidustused küll, käsitlesime väga erinevaid teemasid, mõtleme globaalselt, tegutseme vajadusel ka lokaalselt. Konverents oli päris toniseeriv, aktus võttis silma märjaks paljudel osalejatel ja interneti kaudu vaatajatel, postimuuseumi margi-kaarti-templi häppening oli võimas, kihelkondade piirimail ei tahtnud rahvas ja President kuidagi ära minna, piduõhtu Vanemuises oli meeleolukas, mitmed generatsioonid tundsid teineteist ära, jätkuüritus viis kuraasikama kamba ülikonnastatuna Zavoodi, tasasem ja töntsim seltskond kogunes Tõnissoni tn 1, kus omalajal ERMi asutamine ära otsustati. Minu perekond kinkis aitas mulle selga ütlemata uhked mulgirõõvad, kuub ja originaalne aksessuaaride komplekt, seisin enamus ajast kuskil püünel, näoga rahva poole, vastu vaatas enamasti ütlemata rõõmus rahvas. pidustused olid vahvad, k

Esimene mix

Sain just esimese mixi valmis, mis läheks MF heliruumi. Tuli selline ajatu.k
ps kuhu ma võiks oma esimese mixi internetis riputada.

Kultuuriturist

Mis imeloom see on? Tegelikult mõtlesin täna seda, et kui väliskülaline laevapeal või lennukis läbi illuminaatori lauluväljakus suunas vaatab või vanalinna näeb, on ta juba kultuuriturist. Sealt edasi algab juba süvenemine, k
ps tänane konverents lubab Piiteri ja Turaida sõpru ikka kõrgelt hinnata, nemad peavad olema meie head sõbrad ka tulevikus, isegi kui see lennujaam nii suur ei tule kui lubatud.
pps tegeleme taasturavi orgunniga, liigesed tahavad trenni, oranism liikumis.

Jaapani muusika

Pühapäevane hommikukohv koos arvutiga? Emakeele päeval mõtlesin sügavalt järele modernistide loosungile: oleme online'is, loeme lehti veebis! Tänapäeval emotikonid tõesti asendavad välteid, e-kiri algab öeldisega, lõpeb muretult ilma aluseta....
No kas ma siis löön arvui lahti ja asun ajalehti lugema hommiku kohvi kõrvale,
veel mitte, paberkandja krabin tundub ikka veel muhedam (kes seda ajakirjanike keelekasutust muidugi ka analüüsida jõuab, see omaette teema), infot tuleb küll veebist nii mis kolinal, suhtlus naelutab su Facebooki keskkonda, muusikaüllatuste allikad on põhjatud, online päevikud on ahvatlevad, aga lehed ja telekas, no ikka , ja hommikukohv + Sirp, kallim sinu kõrval, pakkumas seltkonda, maitsmas värseket croissant'i, kõik on kallid kaasteelised, armsad ja inspireerivad, k
ps ahjaa, suhsi club hakkab formeeruma, otsin juba atmosfäärimussi, kodus leiduvatel jaapani popi ja rocki muusika on rõõmus, ja hoogne. kas võtan sedakorda ka ise jaapani flöödi kätte, loon mõne muusikalise haiku.

Kunstnike valik

Neljapäev ja reede sain elamuskoolituse osaliseks taas. Toimus omamoodi harakiri NM

loengusaalis, kus mu oli au näha Eesti vingeimate firmade pakkumisi UPNi kujundusideede ja kontseptsioonide osas, mõtteid oli vingeid, tiimid tegid tihedaid pakkumisi, noored möllavad täiega, k

Pastaca narratiivid

Muusika nagu vöökiri, veidi speed, kiireloomuline kõlalõnga kokkusätung, praegu sepistaks tõesti plaani, ka saaks seda muusikat kokku sättida fotodega. Hoopis uut moodi mõte. Vaatame.k
ps ahoi, Ramo, ma pole veel jõudnud seda panoraami maha ja üles laadida, seniks helisid.

Nanook feat. Mari ja Niit

Heale filmile tuleb luua ehe heli. Tummfilmide võlu vist ongi selles, et seansil saab vaataja lasta endale ligi uusi helisid, kui ta tahab. Film pluss kontsert-live on praegu väga pop. Siin ja preagu (näitusemaja loengusaalis) kütavad Mari Kalkun ja Erko Niit kahekesi vaiksel "tulel" lumistele tummfilmikaadritele kerget improvisatsioone taustaks. Istudes tagareal naudin isegi rohkem helisid (filmi olen näinud juba 3 korda). Kohal on noored staarid, sellise lühikese reklaamikampaania peale on kohal omajagu rahvast. Saali enamvähem kottpime, pilgud keskendunud ekraanile. Erko Niit kütab veidi rütmilisemalt, Mari sätib multiinstrumentalistina igasugu aparaate mikri äärde. Minu meelest on natuke liiga minimalistlik. Aga mis on liiga!? Esinejad annavad lihtsate vahenditega piisavalt õhku filmile, aega vaatajale, sätivad aranzeeringuid vastavalt filmis toimuvale (rebase jääurust väljaõngitsemine, jahile minek etc). Praegu läks kitarri peal poogen käiku, Mari pille ma pimedas ei näegi. Tegelikult on sama lugu, nagu mõned nädalad tagasi Viljandi live´l, kas meloodiat lõimida ja kui palju. Praegu rohkem meeleolumix. Aga ikka väga hea. Pooleteisetunnine dok võtab kohe uue tempo, kui kunagi peaks loodama Klassikaraadiole juurde telepilt, siis Fantaasia saatesse saaks panna kohe asja jooksma. Kuigi film ise ju väga naturaalne (hetkel algas hülgtelahkamine) taustaks c-duuri kannel ja lihtne Fender. Pimedas ei saagi täpselt aru, kes publiku hulgas ohkab või ahetab, üllatushetki on ju pidevalt, kaasa toodud lapsed saalis jälgivad ka põnevusega, kuigi väljas on selge talv ja filmitegevus toimub külmadel jääväljadel, on Maailmafilmi helideruum loodud ja rikas; asi toimib, festivalini on jäänud vaid loetud nädalad.k
ps iga kord tundub, et film ei olegi nii tapvalt pikk, järelikult on muusika köitev, tund 19 mintsi, uusi helisid tuleb järjest
pps kahju, et plaadifirma Cosmos Control on kuhugi jäänud

Päev

Kalendripäev algab ööga, inimesed võtavad päeva hommikul,
Minu kaheksas märts tuli Taevaskojas, otsustasime osa saada etnoloogide ja antropoloogide talveseminarist, kus päris hommikutundidel ära tulles paistis peaaeguet täiskuu, Taevaskoja metsad on ikka väga müstilised, jätsime noored teadlased sinna asju arutama ja tulime vastu hommikut läbi öö Tartu suunas. Täielik müstika: metsloomad nuusutavad autot (minu meelest üks rebane jooksis VW le otsa, jänes oli lumeväljal, põtru ei näinud, võtsime ühe semiootiku kaasa ja tõime ta Tartusse. Ta oli väga selline süveneja tüüp, rääkis toredasti oma uurimsteemast (Nashi liikumine), ta vaeseke oli meie eelmise päeva talvematka ajal päris äraeksinud ning oli kogemata hakanud mööd raudteed vales suunas minema. Lõpuks taipas ta helistada, saadsime Tln antropoloog Birgiti teda autoga otsima - oli selline omamoodi semiootiku safari autotulede valgel, aga õnneks leidsime ta üles ning asi lõppes saunalaval tema ülessoendamisega, väike naps ja paar varbavilli.

Tartus algas hommik pika einega, tavaliselt pühapäeviti lükkan kuuri mineku võimalikult keskpäevale lähemale (laupäiviti jõuan kuuri varem kui tööle u. 8 paiku) ning tavapärasel viisil oli siis see pikem Sirbi läbivaatamise aeg, no lugeda ka siis juba.
Matk kuuri (õnneks väga lähedal) ning tegelikult läksin ikka ka lilleretkele, tänapäeval käiakse Selveris, sinililli veel ei ole, rahvaste tunglemine ei ole mingi üllatus, tänapäeval jõud sa autoga lipsti poes ära käia nii enne kui pärast kirikut, kes üldse traditsioonliselt mõttes jutlust kuulama jõuab. Selveris on sulle kõik lihtsaks tehtud - croissant'i saad endale ise ära kaaluda, poolvalmisasju leiad rohkesti, sedakorda leidsin rõõmuga, et isegi võilevatort oli seekord väikse tükina valmis kaalutud. Tegin vast enda jaoks kiiruserekordi - seisin 10 minuti pärast juba kassajärjekorras, kärupõhjas enamähem kolma asja (mis sa siin kärpeajastul ikka priiskad), kokkuhoiu ajastule kohaselt asetasin sinna vaid häid asju - saiakesi 2, soolase tordi tükk ja veidi värsket (Pomelo, basilik, salatilehti). Siis lilleleti äärde, kus läks veidi kauem aega. Praegu on kohe selline tulbitunne, kollased väikse triibuga ja eksootilisema välimusega "papagoi"õied, nagu preili mulle ulatades ütles. Keegi ei kauple millegi üle, tüüpiline põhjamaalane siin riigis tarbib teenust ja kalkuleerib põhjalikult. Kiirustasin koju, äkki jõuan veel enne Une Mati minekut üllatusena koju hiilida. Parkimisplatsil sain teha kolleegile väikse kingituse, nihutasin oma parkimiskoha talle lahkesti ette ning juba oligi justkui kingitus rõõm kellelegi, kes seda pärast isegi hea sõnaga meenutab.

Mässasin ja koristasin ka päeval, parim aeg koristamiseks on Klassikaraadio programmi ajal kell 2-4 pm, eksootilise muusika tund jätkub eesti kuuldemängu klassikaga, siis on hea tolmuimejaga ringi tõmmata.

Lõunaks serveerin rohelist salatit, ning lõpetaks nädala keskel valmistatud lamba ka ära, millest jagub kahele. Suvel Saksamaalt toodud veini me ei ava vast, törts punast on küll klaasidesse valada.
Lasime mõttes läbi ka eelmise päeva etnoloogide mõttetalgud nii seminarides (muide, mina osalesin ka aktiivselt grupitöödes, vaidlesin Tallinna Ülikooli antop.õppejõu Lorenzoga saunalaval ning tutvustasin end noortele etnoloogidele kui ajaloolane+praktik=etnoloog :-).



Tegin oma sammulugejaga ka matka ema juurde Vasara tänavale, maitsesime imetabaseid ahjukartuleid. See oli sihilik vantsimine uue trendika vidinaga, mida tänapäeval nimetatakse sammulugejaks - nii saab mõõta oma läbitud distantsi, rahustada teadmist, et liigud rohkem, "põletad" kaloreid, hingad iga sammuga värsket õhku ja paari nupule vajutusega selgitad välja oma tervisliku käitumise graafiku päeva jooksul. Selle õhtupooliku jalutuskäiku sissepõige oli meelega tehtud mööd Tähe tänavat, sai üle kaeda vana tuttava Kuu toidupoe, mis ei ole aastatega muutunud, lõhnab ikka Sarviku järele või on see misku muu afterparty release, millega kohalik linnaosakaader eluvaimu sees hoiab. Tegin tegelikult sihiliku käivet,et osta ema juurde kaasa värske saiapäts. Olin ju mõned päevad varem viinud vanemate koju suure 3 kilose lõhe, muidugi Norrast (ilmselt vahepeal Hiinas külmutatud), aga väga muhedalt suur ning odava hinnaga kampaania käigus hangitud, sellest oli ema valmistanud 4 rooga, 8.märtsil maitsesime külmsoolatud versiooni värske saia ja tilliga. Mmmm. Selline oli naistepäeva õhtu, mis tegelikult ei olnud rõhutatud pühade tähistamine, pigem meelespidamine-suhtlus-koosolemine. Tähe tänaval olin ma niisiis nagu rändaja, läbi aja, sest otse minu kõrval "möödusid" minust vana hea Tähe tänava õppehoone, kus ikka paar lampi põleb mõnes laboris, ajaloolasi seal öösiti ei ole, on aga füüsikud. Nägin esimest korda ka Tähe tänava hrustshovkad, mis oli osaliselt soojustatud-konserveeritud. See Plaadi maja (endine ERMi direktor, kes pigem elab Vanuatul) on otsaga hakatud korda tegema, selline moodne lahendus, huvitav kas peaks oma Viljandi majaga sama tegema tulevikus!?. Ning siis juba Mikkeli galerii, mille vaateaknas on alati mõni tore taies, Kunstikooli silt vasakule (koha mõttes feng sui, huvitav, kas nemad ei tahaks tulevikus Raadile kolida ja campust rajada), kolleeg Rein Olli maja, kes pidi elama ühes väga moodsa arhitektuurse lahendusega korteris (all peo- ja pulmarõivaste pood uhkete kleitidega). Jäingi korraks seisma ja meenutasin, kuidas me äsja Norra-täiendõppereisi ajal alati eemalt mõnd boutiquei poodi silmates hüüatasime "Näe, ERM 100. Mida selga panna piduõhtule 14. aprillil Vanemuises? Peagi ma sinna Tähe tänava poodi ka sisse lähen, saab-mis-saab.
Ja eks seal tänava peal on tuttavadi kohti veelgi. Suurem nelja tee rist, kus paremale jääb ERMi rahvale tuttav Sõbra-kirik, kus hoidsime kultuurivaramut (soomeugri, veovahendid, suusad, vanker, veesõidukid, veelinnurahvaste nö kullafond). Meenub kohe, kuidas paari nädala pärast tulevad ERMile ja Maailmafilmi festivalile külla Tiibeti mungad, neil on orgunnitud ka kohtumine kirikus, ERM hoidis hoonet ikka alles ja ühes tükis, teab mis oleks rasketel okupatsiooniaegadel seal muidu juhtunud. Igaljuhul see neljatee rist on mulle elus pakkunud ka ühe eluohtliku situatsiooni, kui ma sõidsin rattaga Plaadi juurde 10 aastat tagasi, rikkusin täiega liiklusreegleid ning rääkisin oma elu esimese mobiiltelefoniga ning vajutasin ristmikule välja sõites käsipidurit, lendasin keset tänavat üle võlli ning prantsatasin 3 auto nina ees asfaldile, telefonis kostus vaid küsimus "kuhu sa kadusid..." ning autotulede valgel, sama valgus nagu tänagi, ajasin end autostangede najal püsti, kloppisin riided puhtaks, panin telefoni lego kokku ning tõmbusin kõnniteele, õnnelik ellujäämise võimaluse eest. Kolleeg Plaat, kes ise oli karkude ja kipsis jalaga kodus, oodates mind vaarika moosi ja tassi teega, tajus ka asja absurdsust, kuna täpselt nädala pärast pidime lendama ERMi esindajatena Taiwani sõprusmuuseumile külla. Hiljem tuvastati mul ilmselt ribimurd, aga igaljuhul Tähe tänavalt me koos oma reisi alustasime ning rahvapilli näituse ka ära avasime. T'äna, 8. märtsil, võib tunduda see siin Tähe tänaval isegi peaaegu et kangelasteona. Ilus ja tavaline pühapäev teinekord vajab selliseid mälestusi jalutuskäigu ajal. Tegelikult kaalusin pikalt, kas minna mööda Võru mnt, aga seal on õhk väga saastatud, roheline mõtlemine hakkab ka minus võitu saama (kes siis Supilinna ökopoes ei käiks tänapäeval), kõrvaklappidega kuulata Kölni kontserti (K.Jarret muidugi), see on paneb tegema valikuid, hindama hetki, mis kestavad (vähemal 5000 sammu:-)

No ema juures läks ikka pikemalt ka. Nautisime õhtusööki, saime rääkida Krista ja Jormi uudiseid Tallinnast, pidasime Viljandi plaani, puudutasime liigeste teemat. Mul on ka viimasel aja mingi õla jama, ragiseb ning sulgpalli trennis katsun teha põhjalikumalt sooja (kolmapäeviti Visa hallis koos Sakari ja Mikuga. s.t mina ja Sakari Tampere Majast mängime Miku vastu, enamasti saame pähe, aga missiis :-) Õlg ragiseb, kuid see on ikka parem ragin, kui mul omal ajal tennise tõttu põlvekene. Täna muide ongi selline vastik must jää ja üsna libe, kevade lõhna on omajagu, talv siiski kevade käevangust lahti veel ei lase.


Ilus päev , Eesti sai ju ka niimitu kuldmedalit Euroopa EMilt, Pahapilli jooksu ma ei näinud, digiboks tuleb veel muretseda. Kodu jõudes ma telekat ei vaadanud, käisin korraks Facebooki lehekülgi sirvimas. Huvitav, kumbal on rohkem elujõudu, kas minu blogil või FB accontil tulevikus. Kumb muutub enne hologrammiks, mis võib tulevikus asendada Kristjan Raba minavormi. k

Palju arhitekte

Ikka küsitakse aeg-ajalt, kuidas arhitektidega läheb - hetkel läheb täie rauaga küll nii, et korraga on lähi 100 m raadiuses mitu seltskonda arhitekte, kes koputavad Sulle õlale ning kohe läheb lahti workshop. Mitu rauda on tules. Sisearhitektile kirjeldame, kuidas oleks hea töölauda paigutada, kas päike paistab paremale põsele või otse silma (loe: päike tõuseb arvuti kuvari tagant), igasugu mööbel, riiulid ja aparatuur ehk ultramoodne tehnoloogia "võistleb " inimese oma ruumilapikese eest. Seejärel tuleb kummikutes suunduda sumpama otse loodusesse - maastikuplaneeringuga tegelevate arhitektidega - , tunnetades pinnavorme, igikeltsa ja järvekalda soist mätastiku. Kuskil turvaliselt lähedal on "lennuväli", mis peaks kõigi lootuste kohaselt olema vähemalt kindel jalgealune, perspektiivne vaade, jätab sõnaõigust ka ümbritsevale loodusele. Meie ei ehita losse õhku, maad jätkub, ruumi jagub, ka lähiümbruses võib märgata ilu.
Eraldi sats on arhitektide esindajad arhitektid, kellel on konkreetselt pliiats kõrva taga, enamasti teevas ära tehnilise töö ja räägivad eesti keeles. Äsja saime kokku ka kujundusarhitektidega, kelle jaoks tegime juttu metodoloogiast, meediumidest ja kirjeldasime varakambrite sisu.
Kes on järgmised? Üldiselt oleme harjunud: kunstnikud, disainerid, eksperdid (nende abi on eriti vajalik) ja projektijuhid. Kõik ühe, üks kõigi eest! k
ps varsti on koolivaheaeg, siis mängiks jälle tabletimängu, mäletad. Supper-Marios ma olin muidugi järjekindlam, aga tankimängu vastu on üldse raske midagi camp'mat pakkuda :-)
pps Jorm, welcome to Tartu, we are here

Keele, sinu

Sirp lõikab teravalt, eesti keele käekäigu pärast muret tundvad muuseumid avaldavad Sirbis pöördmise - kas eesti keele tunde jääb koolis vähemaks, kärpega keele kallale!? MA kraadi suudame tähampäeva lihtsaste (Põhja-Eestis võib kasutada ka kirjapilti: lihtsasti) teaduslikul tasemel ingl.keeles ära kaitsta, vingemas sellid mäletavad vene keelt hästi, soome keel on hõimuvellede keel, suupärane ja õpitav (jääb isegi külge). Kuid ilma eesti keeleta läheb raskeks, tänava peal ei saa tappa ka, kui sa suud ei paota. Kas tuleks nüüd kähku ikka midagi asist ministeeriumi tsinovnikutele õppekavasse asemele soovitada,k

Laulja hääl

Nädalasündmuseks rihtisime inuidilauljat, kes visiteeris Viljandit. Eriti tihedaks läks sedakorda meie reede: 2 kohtumine tööalaselt (ok, mul oli külla vaba päev, aga Viljandi puhul võib teha erandi), kell 4 kunstinäituste performance (100 aastat esimesest näitusest Viljandis), siis pool 7 tummfilm (Nanook) + etnohelid, muusikud tegid lummava etteaste a la wroclaw, ning siis nädala nael. Tegelikult muusikad oli vähe, rohkem etnokonservid, naisel oli hääl veidi ära, sämplingud aga olid ka huvitavad, future sound of the music? k

Pärandi Hoidja

Estonia Kontserdisaali ehtis eile 500 käsitööguru ja vintet tegijat, kohal olid professorid, rektorid, kunstnikud ja kandjad. Rahkvakunsti ja Käsitöö Liidu juubel oli esinduslik, ülemäärast kodukootud mustrimüra tegelikult ju ei olnud - väga väljapeetud, viimseni disainitud, ehedat ja ägedat rahvuslikku stiili oli ikka korralikult. Inimesed olid ilusad, riided ja rõivad, tegelikult kogu vabariigi eliit oli koos ning miksiti Vastselinnat, sekka Järvsood, EKA noorde plixid ja Viljandi noored, märgiti ära innovaatikat (kas jää on liikumas - tegelikult juba ammu) Ühesõnaga moedem oli õhtu inspireerivaim osa, kohe pärast seda kui ma olin oma kõnejupi suurel laval maha öelnud, auhinnad jagatud ja Pärandihoidja väljakuulutatud. ERM riisus koore nagu ikka. Siis läks lahti: catwalkil hõljusid edasi-tagasi väga nooblid neiud, seljas avangardi, 100% lambavillast , setopitsi-gurmee, pilutatud ääristega pikk-kleidid, EKA hoogne puusanõks etc. Kokku võis olla laval vast isegiet 8 komplekti. Lahe oli ka ju näha enne tipp-tasemel autentsete komplektide esitlust - Tõnurist kommenteeris (no nagu vanasti Silueti moedemil, kommentaar ja valge saal). Aga Järvsoo oli veidi konservatiivnegi, noorte-mood ja Viljandi olid lahedad, lemmikuid jagus. Õhtul mahendasime emotsiooni Liidu kontoris, korralik furshett ning kadusin öhe õnnelik, et ikka viitsisime tulla. k
ps nüüd jäime ka pühapäeva veetma, viibisime 3 h igasugu näitustel, kujutate pilti? (EAM, Kunstihoone, KUMU lilled, Nopis vahepeal muidugu väike salaami ja mahe chiabata!

Veebruari härmatis

Tartu talv oleks nagu see, mis mulle kõige rohkem meeldib, see on käes: külma parasjagu, härmatanud ja mitte liiga palju lund. Lisasin laupäeval suusakilometraazhi, kütta pole ülemäära palju vaja. Täiskuu öö lummas täiega paar päeva tagasi (sellistel hetkedel tehakse elutähtsaid otsuseid, sõber astus näiteks Muuseumiühingusse) , niiet - selline pinge on siis praegu. Käisime arhitektidega (L & T) all-itaalias söömas, kuhu sattusime juhuslikult kokku. Meil oli peaagu ühine kodutee, nemad Park Hotellis, meie paar sammu edasi, Liivi Villas. Lokaalis oli tõeliselt lahe tähelepanek, pariislased kandsid sama värvgammat, mis Agnes - must-meresinine, Pariisi mood?, Pariisi mood Tartus, s.t Tartu nagu Pariis! Niijah. k

Vabariigi laps

Lunastasin täna taas ühe mälestusteraamatu. Olen 90ndate algusest saati igasugu vähegi soravamat mälestuste rida jälginud. Nüüd leidsin H.Grabbi mälestused, mis räägivad Pätsu adjutandi saatusest tuulepealse-maa tõmbetuultes. Päriselt sündinud lood, puhas ajalugu. Tegelikult ongi see rohkem mõtiskluseks mõeldud, kuna minu vanaonu saatus oli mõnes osas sarnane. Ajame sealt raamatust suguvõsa jälgi, kuidas ajaloolised isikud on meie suguvõsa inimesi maininud või meenutanud. Presidendi käsundusohvitseride saatus on olnud ikka intrigeeriv. Kas minust oleks saanud sõjaväelane? Ei, pigem arst või kirikuõpetaja (tsiteerides oma filos.ajaloo-õppejõudu). Nüüd olen kultuuritöötaja, mis ühendab kõik eelmainitud elukutsete omadusi kokku. Loodetavasti meid ei küüditata, ei pea emigreeruma või, vanaisa eeskujul, vabadussõtta minema. Elame selle 10 % ka üle. k

Vaalade valik

Maailma kalatööstuse esimene valik on lõhe, sõbrad norralased saadavad meile siia Eestisse muidugi kõige paremat,  viikingid püüavad välja ja (ilmselt hiinlased külmutavad) ja eestlasid korraldavad mõnusaid õhtusööke. Aga täna on hoopis tesiti. Rebisin Norrast vaala. Koos sõpradega, parima veini saatel, ja kõlab Kölni  kontsert meie õdusa õhtu saateks. Mamma Mia soundtracki võtsime desserdiks. k

PlayZone

Mida tähendab mängukeskkond? vanasti tähendas see Liiv tn mudamängijate paradiisi matemaatikute majas, tänapäeval on selleks PlayStation (vist juba ) III. Aga linnas on praegu ka üks koht, kus peetakse noorte sünnipäevi. Jaani kiriku lähedal, läheme kaema, kas on Matrixi prillid ja BlueRay. k
ps laupäevane Tartu, Liivi tn meditatiivne meeleolu, 2laine uni hommikul ja Niko Valkeapää. You know what I meen!?

Vabrik

Eestis oleks nagu pidev raadi0saate ülekannde, raadiosaade kannab formaati "Räägivad". Naasedes Eestisse, siis mis saabki olla rõõmsam asjaolud, et ERM esitleb rahvusvahelist koostöönäitust "Unelmavabrikud". Miskis mõttes on see meie postmoderni liini jätk, kuna 90ndatel esitlesime mäletatavasti "Unistuste arheoloogiat", mille taga olid Laimre, Räni, Linnap etc. Uue laine tegelased tulid meeldeldi ERMi juurde eksperimenteerima. Nüüdse näituse juures on juures Põhjamaade dimensiooni, lähiajaloolist ja harivat infi, koostöö EKAga kätkeb alati võimlaust piiriületavast interpretatsioonist. Kellelt tellime teema-arvustuse? Tekstimaht näituse sees on ka omajagu suur, saali layout aga võimaldab külastaja jaoks tunda avarust, esemeinstallatsioonid muudavad asja veel intrigeerivamaks. Vabrik töötab, väljundite osas rutiini tunda ei ole. Toodangu planeerimise osas tulb muidugi kärpeid teha. Praegu peame nõu NM käärkambris (Sälitajatuba),mis on MF pesa. Saame preagu mõttetegevuseks vaja minevaid süsivesikuid norra pruunist juustust. k

ps näituse-tiim oli igati vapper , tubli.

Lumi, so I say Thank You for The

Õhtul vaikselt hakkas valget Norra lund tulema, kuuest hommikul asusime teele!

(Pildil: Oslo uus ooperimaja. Tunnete ära?)

Hommikul süda siiski veidi rahunes, kuna lörtsine ilm ei tähendanud karmi külma ja tormist tuult. Euroopa pealinnades on "leiutatud" sahtelhotellide mehhanism, kus üks väike minihotellituba meenutab liuguruste taha paigutatud peidupaika, tegelikult mis seal vahet on , kas Pariisi katusekamber või Londoni sahtelhostel: peaasi, et korralikult kiire internet hoiab sind kursis, mis väravasse peab ilmuma. Meie ilmateada lubas head .

Ei mingit lennujaamas konutamist. Jalgsi-trammi-jalgsi-Flybus-lennuk-buss nr 2 ja Tallinn-Tartu, kodus. msmsm.k

ps. Lennukist ma FTi kultuurilisa ei leia, Sirbis aga kaklevad ajaloolased, kes mõistab paremine maailma muutumist, Tallinna lennujaamas lähevad meie silme all kaklema kaks taksojuhti. Haarasin museoloogina lennukist kaasa pardaajakirja, kuna Eesti Õhk tundus midagi, mida peaks musealiseerima. Mõtlen Norra peale, Mamma Mia, meel siiski on hea.

Rahva Muuseum

Norra kolleegid on võtnud vastu otsuse isekeskis, et Folketmuseet'i ei hakatagi tõlkima.
Siin puutusime ju kohe kokku sellega, et Rahvusmuuseum (on hoopis teine kolossmuuseum, asub mööda linna laiali ning on nö uhke rahvusprojekt, mis koosned eri teemadest), igasugu värki koos, osakonnad (arhitektuurimuuseum, rahvusgalerii etc) on kogu kompotis koos, kuskil on veel Ibsen ja Postimuuseum (no humor), aga Folketmuseet asub uhkelt omaette institutsioonina, väga shikis piirkonnas saarekese peal koos Kon-Tiki ja Meremuuseumiga, veidi eemal, vip-rajoon, aga mitte nii "hullusti" eemal, et seal poleks jalutada ilus, ja ikke väga ilus vaade Oslole (+ mahekohvik) Aga peamine muidugi terve eraldi keskkond, kus on rahulik nautida eri muuseume, rahulik areaal ning Norra osas ikka hit-teemad: viikingilaevad toovad kokku aastas 400 000 inimest, Rahva Muuseum poole vähem, aga hea et niigi!
Kolleegid on aga väga profid: kollektsioonimanager, programmijuht, tekstiiliekspert etc. Täna oli nauditavalt hariv, võrdlevalt huvitav ning südamlik sealjuures (nägin Saami-näitust). Pakun et Oslos on maailma parim rahvakunsti väljapnak rahvarõivaste professionaalse käsitluse osas.
kristajan manet

Traditsiooniline Voss

Kuidagi ei saa mõtteid ära traditsioonisest Vossi maakonna stiilis õhtusöödist, mis kujundes tõsiseks jõuprooviks: rahvustoidud, mõttevahetused kombestiku üle, kõva keskealiste jämm sõna otseses mõtte ning suitsutatud lambapea söömine koos smäshitud kõrvitsa ja Vossi vorstiga, ei puudunud ka rahvusjook. Mis ühendab soomlasi ja norralasi (neist esimesi oleme ju näinud lauabanketidel toidu vahele lauluraamatu järgi laulmas ning korralikult pidutsemas)
Kuid norralased panevad sama moodi, vaataet veel ägedamalt.

Subjekt: lambapeapidu
Koht: kommunikeskus, tegelikult meile nii harjumatu värks, et üks linnaosa tavaline elamukoperatiiv on endale ehitanud seltsimaja, kus päeval on lasteaed, õhtul "elulõng" või suisa pidu. Miks mitte ka väiks rahvatants ja rahvarõivaklubi etc

Inimesed: veidi vasakpoolsete sotsdem-i vaadetega linnasosa (arvas Frode) ning nö lihtsad inimesed, samas väga soliidses insenerid-arstid-professorid etc. Kõik väga shikid. Midagi ei ole öelda, norralased on ilusas. Isegi kui aastaid juba ka jagub (no tegelikult eestlased ka), siinne rahvas on veel stiilne ka. Julged ja siirad. aga no inimesed, olgu sellega, räägime ikka sellest lambast.

Toit: ütleme otse välja, et siin oli õrnalt taldrikule asetatud poolitatud lambapea. Täies hiilduses. Aga, ei mingeid rupskeid, väga intelligentne lahendus: kõik on söödav väljaarvatud hambad ja põskkoobas. NB! Silmakirurg: gurmee näeb ette, et osav sööja eemaldab silmamuna musta osa ja pistab pintslisse selle ümbrise. Ülejeenud, nagu põsk, nina (mulle eriti meeldinud) ja kõrv alluvad täielikult ka algaja noa-kahvli koostööle. Sain väga suure tunnustuse osaliseks, kiites kokka ja Norra rahvustraditsiooni ning tegin maksimum tulemuse. Puhas vuuk, sõna otseses mõttes.
Agnes küsis, kas "üdi sai", vastus kõlab : mina ei leidnud.
Need, kes lambalihast lugu ei pea, need said maitsta Vossi vorsti. Mina proovisin muidugi mõlemat.

Traditsioon: mingil hetkel tuleb põsesarna alt välja õngitseda "mää" kondikene, mis pidigi tegema seda lamba häält või, kuidas öelda, veidi vibreerima vastavalt. Kombe järgi siis võrreldakse seda lauanaabriga. Võtsin selle trofeena kaasa. Anna Estonian Natural History Museumile :-)

Seltskond: Frode tutvustas meid kogu linnaosarahvale, meie tutvusise juba aperatiivi ajal kohalikega ja tuju läks kohe väga heaks. Minu kõrvale sattus loosi tahtel Bergeni ninakõrva kliiniku ülemõde (Kuldar, ta oli enamvähem sama tore daam, nagu 1997 aasta Päevakeskuse peol :-). Ühesõnaga provva asus kohe mind väljaõpetama ning kohati aitas otseselt "operatsiooni" läbi viia, hoidis kahvlika kinni ja soovitas nö järjekorda. Pidasime muidugi etiketist lõpuni kinni. Ta rebis mu tantsupõrandale ning ega ma seal üksi ei olnud, tantsupõrandal keerutas Frodet tantsu ja kogu rahvas möllas Dolly Partoni järele. Pärast tuli mul gentelman'ina veeta aega ka Frode antropoloogist naisega, kes on ikka väga tase: intelligentne, tark ja tegeleb immigrantidega (lobisesime palju, mul on ausalt öeldes päris hea pilt, mis toimub Skandinaavias, eriti varasema info järgi Soomes sisserännanutega, tänu Marisele ja Evele, kes just selle kandi pealt on lingvistilist antropoloogiat tutvustanud).



Sõbra sõber: üks lahe vana, kes on insener, ehtiab teid Aafrikas rääkis mulle kõigest: Euroopa inimeste suhtlustraditsioonidest, EU ja norralaste rikkusest, bustude headest haistmisoskustest jamidakõike veel. Ta sai Frodega Aafrikas kokku. Nüüd on naabrid. Kas pole hea erinevate erialade lõimimisnäide. Ühiskond kasutab antropoloogi tarkust ja kuulab nende nõu ning insenerid ehitavad.

Koosviibimine kestis vist hommikuni, naised tõid välja omatehtud küpsetisi,

Peaks vist kirjutama homme 2.osa ka . Puhas rahvakombestiku pidu igaljuhul. k

Uus Ooper

Pimeduse saabudes sõidsime autoga uut tuledes Ooperiteatrit vaatama. 21.sajandi ime-arhitektuur! Moodne, Skandinaavia purakas, õhtul tulede-installatsioon annab isegi omajagu palju juurde. Ega sinna väga lihtne läheneda ei ole, linnaruumis jääb see teispool kiirteed (vanalinna ja mere vahel); mingis mõttes hea näide kuidas mereäärset fronti on asutud kultuuristama. Oslo ise on muidu meresõbralik küll, uue raekoja taga pääseb kenasti merd kaifima, aga ooperiteater on ikka ilmutus küll. Kui juba lähedal oled, siis lase või liugu (see on küll nüüd range sildiga keelatud); hoone avaneb kenasti linna poolt tulijale, erakordselt avar fuajee, hüpper-linnahall (kas võrdlus tekitab mingi fiilingu?). Kuid mulle meeldib, väga ilus sisekujundus, tohutu restoran ja kohvik. Kuskil siin toimetas ka nüüdistantsusell Teet Kask (kelle naine on praegu kostüümimeister uues majas). Päris äge juhus, jalutasime Suursaadikuga mööda mereäärset bulvarit, kui meile hõikas eesti keelel õues lõdisev ooperiteatri grimmimeister. Puhusime selle cooli tädiga siis juttu, rääkisime rambivalgusest, moodsamatest etendustest ning kuidas piletiteid saada etc. Piletid on mõistagi kõik ammu otsas. Eesti inimesest muidugi väga tubli, teeb Md.Butterfly'le näo pähe, sekka Rigolett, kin dlasti ka nüüdislavastusi. Siin käivad lavastamas tõelised Londoni meistrid. Puhas kunst. Norralased naudivad. Kui aega jääb, käime daamidega ka homme päevavalgel kaemas, asi näeb ju kuidagi välja nagu Uus Maja. Teate küll. k

Oslo, krõbe kodu

Jõudsime Oslosse ja kohe kodusem tunne. Golfi hoovus teeb Bergeni ikka üllatavalt soojaks ja kui me seal ikka hommikuti valisime, millised kõpskingad jalga panna, siis siin Oslos sättime ikka "joosepid" alla ning Timberlandid villastele sokkidele peale. Talv mis talv. Kogu värk on härmas.
Pool-kohustuslik jalutuskäik Kongs gatanil on peaaegu tehtud, lossini jäi veel paar sammu, aga pöörasime Tingi juurde (parlament), kaesime merd (jäätunud loomulikult), Nobeli Majas on väljas vahetatav näitus Ahtisaarist (näis, kas on aega minna), kohe kõrval Laseplanetist sain mist tahtsin (ma küll valisin kas soundtrack või päris DVD kohe.....), ja kesklinn nähtud. That's it!

Tegelikult checkisime ära ka, kus on Rahvusmuuseum (et homme see vallutada) ning saime aimu, et Rahvusmuuseum on siin täiesti splititud: arhitektuur, rahvusgal

No tegelikult on siin ikka kohti veel. Päris toredasti (mina olen reisi see nö suhtleja, kes alati tänavatel teed küsib, uurib kohalikelt, kus asuvad toredad kohad, kus inimesed käivad etc), saime siis teada, et Osla kõige romantilise kohvik on DUS, Kongs gatanilt kohe paremale (kui näoga kuningalossi poole vaatad). Kõnetasin ühte noort daami, kes esimesed 100 m jooksis konkreetselt eest ära (arvates, et olen mormoon) - siis vabandas ja asus seletama, kohvikute ja lokaalide kohta. Päris toredaid orientiire andis.

Oleme kohal. City people ja post-post-modern. k

ps
vaatasin täna, et Maailma-atlas Arhitektuur Uuel Sajandil, Eesti kohta on seal päriks lahedad näited väljas (et mis siis Eesti kohta representeeriv on. Omalaadne, ei muud.) Ning eraldi raamat on avaldatud Zaha Hadidi projektide kohta. Huvitav, kas ta ise kunagi avaldab selle, mis ta Eestisse pakkunud on.

pps
Otsisin täna kohta, kus me Ibruse ja Agnesega kunagi tiksusime. Mulle tundus, et see oli väga student place. Täna leidsin,et samas kohas on linna parim ja fancy'm pubi.

Griegi set

Kogunesime õhtul Bergeni koorekihiga Griegi Majja, mätaskatusega moodne muusikasaal,
ees ootas klassikaline 2 poolega klaverikontsert. Kõrval asub uhke Griegi muuseum, ja tema loomeonnike, kus ta nägi vaimusilmas mürgeldavaid trolle ja suutis luua samas ka õrn-hapraid adagio-sid; õhtu naelaks oli üle-ilma tunnustatud Natalia Strelchenko, Peterburi kontsist välja kasvanud uskumatult väljendusrikas klaveridaam; vene veri, kullast kleit, juurde vuristas ka veidi juttu norra keeles, et mis kavas ja kuidas. Kava ise oli kummastav: Ravel, List etc, lisalugudena tuli Chopini "Nokturn"; ühesõnaga korralik muusikaelamus, kultuurilitter. Homme juba teele Oslo suunas. Suursaadik juba ootab. Rahvusmuuseumi kolleegid on üles rivistatud. Võibolla ka Kon Tikit vaatame. k
ps selle lambapea-loo tahaks kohe põhjalikult ära kirjeldada, see oli vast kultuurishokk, selline hariv. Sain sealsel õhtusöögil teada nii norra rahvarõivastest, rahvustoitudest, tundsime omalaadset sotsiaalset võrgustikku ja tagatipuks pälvisime ka tunnustuse, et suitsulambapea pea 99 % ära konsumeerisime. Oli selline tore ja Seto-peo tunne, kus inimesed on lahked ja gurmee viib keele alla (lambakeele sõin tõesti ka ära). Seedin veel seda elamust :-)

Teemamuuseum

Muide, ma leidsin üles oma elu esimese sisssekande ja publitseerisin selle siia ära Matkasellide pealkirja all.

Täna ootas pühapäevane taevalik rahu kohe hommikul; siin on saanud kombeks hommikusöögi saiapuru saatel Bergeni mäkke vahtida (no ikka need bulanzheriist toodud pudisevad värsked saiad) ja krevette süüa koos mahekohviga. Täna oli Frode õigel ajal platssis ja sõit läks lahti ookeani äärde, selline tunne oli küll, kus ootas ees nii-Norra-nii-Norra kaljude otsa ehitatud Nordsjöfahrtmuseum. Väga õdune teemamuuseum, piletimüüja-vana, kujutage ette, võttis meie ICOMI kaarti peale ühe käega välja selle klepspileti ja surus meile väga lahke naeratusega rinda, ning teise käega ei katkestanud ta hetkekski pannkookide tegemist; selline 60ne vana, juustes veidi halli ja flanellsärk seljas. Kimasime kohe tema soovitusel filmiseansile. Tegelikult on väga lahe muuseumis suuretl ekraanilt näha doki , teemasse puutuvad seletust või suise laiekraanfilmi. See muuseum oli rajatud puhtlalt okupatsioonisündmustele , kus kogu küla lasti õhtu, resistance ja consentration-camp, kogu selline veidi masendav lugu Norra südametunnistusest ning kalameeste vaprusest sõja ajal. Veidi vanamoodne väljapanek, kuid kgou maja oli omamoodi Norra-moodne, kummuli-paadikujuline maja, klaasist osa avanes hingematva vaatega fjordi suunas; piletivana ei leidnud kassast ehmatusest isegi suveniiride koodi üles (ta nägi eestlasi :-)), nii ta tegigi mulle välja karbi kohalikku kala (selline suveniirne suituskala karp). Teised sõid sela'l pannkooke, mina libistasin veidi suitsukala.
Rääkime Frodega pikalt mannekeenidest, nimelt tal on mõningane kogemus oma muuseumis vahakujude osas. Vahetasime kogemusi, kuidas vahakujudega saab näidata rahvarõivaid, kalamehe kostüüme ja indiaanlse antropoloogilist kuuluvust. Vot, igal sammul täindamine käib. Mitu vahakuju meie Tartus võiks tellida: ja milliste näojoontega!? Kelle järgi teeme!? :-)
Selline veidi nukker teema, aga väga veenev ja selge värk nende ranniku-norralastega. Oskavad kodust rannakülaelu läbi sajandite tormi esitleda küll. k

M-pood

Süvenesin täna muuseumipoodide stilistikasse, Bryggemuseumis (arheoloogia ja keskaeg) oli kassaümbruses kohe fuajees väike ja armas, samas moodsalt kujundatud, muusuemipood. Nemad kasutasidki seda praktilist nippi, et ruumi keskel oli ratastel madalad postamendid (vaheriiuliga, värvilisest orgklaasist). Väga shikk. Temaaliline kirjandus, üsna huvitavaid erialaraamatuid ja artiklikogumikke võis sealt leida. Muuseum ise sai 1978 .a. Aastamuuseumi tiitli. Veidi old-fashion püsekspositisooni osas, aga point oli selles, et kogu maja ehitati sisuliselt väljakaevamiste kohale.
Teine meeldiv elamus oli maakonna tarbekunstimuuseumi, seal pesitseb allkorrusel diasiniriiete pood (Gamperiteni välja). k
ps Lippan praegu ettevalmistuma, kuna Frode viib meid lamba-pidustustele (miski Vossi maakonna supp). Niisiis proovime jälle gourmeed, täna ostin mööda minnas ungarlasest ka kalamüüjalt vaalasändvitschi. Kuigi nii head vaala kui Lofotidel, seda peab koha oskama serveerida ja hääs seltskonna nautida. msmsms

Päikesepäev

Tänasel laupäeval võtame teemaks: hansamuuseum, leepramuuseum, kolleegid sihivad tehnikamuuseumi, mulle kuluks korraks ära maakonna kunstimuuseum, kus töötab üks vana hea tuttav tarbekunstikuraator. Meil siin tegelikult üsna tihe ja optimaalne programm käimas, et kunstimuuseumi provvat ma seekord kohtama ei lähe, kuna tal on vaba nädal teaduse tegemiseks (tore traditsioon anda töötajale teaduspäevakuid või suisa nädalaid). Ühesõnaga, kaeme kunsti. Moodsamas osas on väljas Klee. k
ps eile ronisime õhtupoolikul üles mäkke, 17 tuhat tuli ära. nägime päikeseloojangut 4 korda, s.t. iga kord tõusime veidi jälle ülespoole ja päike tuli välja .-)

Meremaailm

Tiheda täiendõppe programmi pärastlõunane sketch oli Meremuuseum (enne seda väga sügav ruunikivide seminar, muide tutvusime ühe Norra nö meiemõistes tippkeskusega: Keskaja Uuringute Keskus Bergenis); näitusel oli lihtne: kajakas, majakas ja tuulik-lähenemine oli siin Bergeni Meremuuseumis veel tõsisemas võtmes kui oodata osanuks s.t. kohuvtavalt palju on külastaja jaoks välja pandud paadimakette (Janno: kas Sul oleks tore näha mudeleid-mudeleid-mudeleid ja veelkord mudeleid), iseneenesest supper position, kus 2.korruse näitusesaalis avaneb luksuslik vaade nagu suure laeva "paadisillalt" otse merele, samas, tegelikult eristub see ekspositsioon teistest kindlasti - valgus, roolirattad, kiiker ja päästevestid etc; aga kõige ägedam on ikka see vahtuvanäituse saal, kus praegu on väljas näitus "Paadi-inimesed", Frode viis meid otsejoones sinna ja prof.kujundustega, sotsiaalsenärviga esemete- ja pildimaterjalide valik, sutsu installatiivset AV kasutust,(Frodega just avastasime, et tegelikut ei märkagi tänapäeva videoinstallatsiooni jälgides, kas autor on selle ise Vaikses ookeanis filminud või teinud puhtlas asja arvutis ära) selgelt oli märgata kuraatorit toetavat näitusekujundust, globaalne teema ja kompakte tervik. Mereteema on siin Bergeni tunda, soolakas tuul (huuled pragunevad) ja norrakate uhkus oma mere-feelingu üle.k
ps hommikul tuli kalaturul ära päris hea kild, et kas müügileti-poiss ise ka ikka paadiga merel käib; nojah et " ikka ise püüdsite selle toreda kala"!: Poiss vastas karastunult "Fisheman's fish, smokers smoke, seller sell".

Kalapäev

Kell on praegu päris öö, hommikul läheme kalaturule antropoloogiat haarama, 10.00 toimub ruunikivide interpretatsiooni eriseminar. klklkl.
Aga (6 h hiljem) kell preagu on juba 7, (pärast teist kohvi) peaaegu 8, ning Eestis ju suisa 9 (vaatasin korra msn'i selle järgi tundub, et minu inimesed alles ärkavad :-)
Oleme valmistusmas antropoloogiliseks rekteks abaja äärde; võtsime ikka asja väga tõsiseslt, sest meie hommikusöök oli nii-kala-kui vähegi saab olla. Nimelt eile suunas Frode meid udupeenesse erapoodi (Norras on ju ka mõned riigipoesd), mida pidas sharmantne abielupaar, mõned lauad poes, veiniklaasid laual, lahtisest letist valid parimaid kalu. Sinna me kohapeale ei jäänud; aga peremees lasi degusteerida uhkeid vurrulisi ja lõvilakalisi, valgeid ja roosasid; mina valisin lihtsa heeringa, punases marinaadis, no ikka veidi magus ja mahevõrtsikas, ja koos daamide ostetud lõhega, alustasime me hommikusööki ning must Wabariigi leib oli täiesti omal kohal; täielik kalalaks, ja nüüd siis edasi turule, kauplema-degusteerima-inimestega suhtlema.
Ja siis seminarile, oleme seal siis heeringa-lõhmaliseld ja õpihimulised, süveneme ruunikividesse.

3 päev

Neljapäev kulges väljasõiduna Hordamuuseumi, prehistoric staff ja oli ikka tõesti kohe üks korralik maakonnamuuseumi keskus , kus käib vaikne ja rahulik tiksumine, töötajad on tublid (püsinäituse pildid olid paigaldatud naeltega, no terehommikust); tegelikult kõva süvenemisega noor kutt kuraator on seal end teostada saanud ja uurinud arhiloogia baasilt kõvasti koha-ajalugu, paadiehiutuse värki (no paadid on ju Norra uhkus), käsitöövõtteid oli ka lademes. Näituste meister (disainer ka) hüppas haamer käes näitusesaalist välja ja rääkis perspektiivikatest plaanidest ehitada eraldi 1200 m2 hall paatidele. Kuraator rääkis kenasti koostööpõhimõtetest, kõneles kogude kasutamisest, vabatahtlike hõlmamisest etc; Frodet huvitab ka Grundvig, kohtumised ja ümarlauad erinevates Euroopa riikides, vaheldus Egiptusele. No vaatame, kas ideid pudeneb.k
ps edasi tuli juba vabaõhumuuseumi osa ja mätaskatused; siis ronisime mäetippu, mis eraldab bookmali ja nynorski. Hoidsime lippu kõrgel.
pps õhtuks oli mul ees 9110.

Rahvuslik inimene

Mulle on ikka huvitav kohe teada, millisest rahvusest tüübid minuga ühes ruumis viibivad; tai restoranis jäävad kohe silma tailanna maneerid ja tähelepanelikud silmad (huvitav, kas jaapanlased õpetasid neid viisakalt kummardama); poola perekond (ilmselt mees on kirurg ja naine samas kliinikus peaadministraator) mõjub monoliitse rutiinina hosteli söögitoas, hoopis teine värk on aga 3 rootsi teismelistega, kes vastavad lühidalt igale su küsimusele; Norras muidugi on alati põnev näha berberi päritoluga noormeest, kes kannab a-ha soengut (küll siin on alles juuksurisalonge), samas räägivad nad norra keelt; Aga Frode rääkis täna toreda loo, et Bergenfjordi äärmistel saartel on ka inimesed veidi tumedma nahaga ning neis on särtsu rohkem, Hispaania meresõtjad...või eksinud maadeavastajad...Hiiumaal ju ka randus vahvaid õnneotsijaid. k

Matkasellid alustavad

Matkaselli unistus on pärast pikka seiklemist istuda lõkke äärde maha ja vaarikamoositee juurde vahtida tähti, ja mis siin ikka omaette - vahime koos,

Sõbrad antropoloogid seiklevad mõnusalt palju ringi, Liivo kihutas Alaskale, Frode siinsamas Bergenis ning räägib uskumatuid lugusid Egiptuse kohta. Sedakorda võtsime ise kohale tulla ja nüüd me siis teostame elukestvaõppe uuringureisi, tudeerime ise, näppame nippe ja kogemusi norrakatelt, niipalju kui siin võtta annab. Bergen on ju ka tõeline ajaloolase maiuspala, meie teema siin on aga Frode juhtimisel kohtuda museoloogide, programmijuhtide (pildil on mänguplats muuseumiõppe toas. nb! leia originaalese pildil?) ja teadlastega, mõned neist on ka tõelised kogudefriigid, süvenesime isegi arheoloogiasse ja Norras kultuuripärandi representatsiooni kohata pole mingi kunst ( loe: vt et kõhuli ei kuku)