Aastaid tagasi tuli üks armas armeeriklanna, olles harrastajana vaikset viisi linnaplaneerimise profaan, tegelikult ilmselt üsna aktiivne ja ägeda iseloomuga, algatas sellies pragulka - inimesed jalutavad paar kvartalit edasi-kaugemale-mööda hoove-community värk, saab ajada veidi juttu mõne naabrimutiga, kes jalutab kassi, toast välja tulemata, kuid jalutajad näevad ime asju "just arround the corne". Jane oli siiski teoreetik ja linnaõiguslane. Täna astusin siin Ljublanas ligi ühele pargis toimunud koosviibimisele , tegelikult järjekordne festival - keset kõige suuremat palavust oli Park hotelli - kiriku - vanadekodu ja etnograafiamuuseumi vahelisse parki rannatoolidega maha istunud üks järjekorde rahvusvahelise suvekooli kapm. Diskussioonide teemaks oli avalikkus ja moodsa kunsti toime, produktsioon ning linnaruumi eripära, audience and arthouse production etc Muidugi asusin ligi ja kuulasin rahvusvaheliste ekpertide arutelusid, samas oli ennast üles sättinud ka pargi raamatukogu ning vist tunni pärast oli plaanis kohtumine 90-aastase staarnäitleja etc No elu käib Ljubljanas, aga tavaline turist nurgataguseid avastama naljalt ei satu (lugesin täna kokku, et Ljubl jäe ääres on u. 273 kõrtsi....). Kuid siis kogunesidki linnajalutuskäiguks ühe purskaevu juurde kamp festivali rahvast ning kübaraga sportlik Sloveenia staar-maastikuarhitekt tegi väikse tiiru mööda linnamaastike, hoove, communiti garden (hoi tallinnlased, kas Kultuurikilomeetri juures kapsamaa taimed kastetud?) - no tõesti, see viimane värk oli ka siin päris lahe kui suure kivilinna keskel on mahamüümata linnaplats ilusti istikuid täis ja potilapipõllundus ilusti lokkamas. Uus maailm? ning kogu seda jalutuskäiku saatis vaikne sandaali sahin, kus särtsaka olemisega grupijuht rääkis mõnegi sharmantse kangi all veidi sellest, kuidas noored linnas käituvad, kui Tuvi Tädi tuleb tänavale täpselt kell viis või kus on inimsõbralik koguneda pingile ja kus lastega hoovipargis kõige mõnusam jalgu välja sirutada ja nautida linna. Nüüd on mul lõplikult turisti tunne sisimas päris kadunud siin Ljubljanas. Eriti siin noortepärases kohas Pi Ko Fe (täna on vist jälle Türgi acid-jazz, mida laseb noore habemega tõmmu kutt). "You dont need any code here" virutab mulle blond poisipeaga baaridaam naeratades ning Jane's Walk on hästi lõppenud . Istusin pool päeva ju jälle museloogidega ninapidi koos etnograafiamuuseumis nagu elav eksponaat, keda kolleegid pidasid auasjaks vedada laboritesse-kogudesse-kuhuiganes, sain supper laksu osaliseks Sloveenia kuulsaima etnoloogi loengu näol nende püsinäitusel, kus endine direktriss tegi eriekskursiooni -- mingis mõttes on SEM vist Euroopa üks parimad etnoogide püsinäitusi. Ka see oli omamoodi walk läbi ajastute.
ps huvitav, kas peaks laskma Ameerika saatkonnal ka asja maale tuua Eestis,
pps tegelikult andis sammulugeja juba meie reisi alguses otsad :-) nutitelefon asendab vapralt ja pakub uusi äp'e jalutamise ajal (giidiks miks mitte kiivriga Vana Roomlane, kes räägib sulle telefoniTVs lugu sinu jalutamise ajal). Vana Roomlane, uus meedia :-)
No comments:
Post a Comment