Karjusele kepp, turistile vihmavari

Eraldi elamus oli kindlasti karjamaa keset iidset Rooma linna, ja karjus istumas 500 aastase müüri peal, ise ilmselt juba harjunud ootama, millal õhtu kätte jõuab ning saab põhukotile iPhoni mussi kuulama. Ta oli silmnähtavalt rumeenlase moodi, suppermoodsa telefoniga, tegime temast ka ühe ilusa pildi. Mina oma väikse SonyE-ga panoraami sain kätte, muidu ei mahtunud lambad ära pildile. Üldiselt oli see seal tuules ikka tõeline võitlus tuulehiilidega, kus õnneks mingeid lohesid ei lennanud, oli vaid tuul ja vihmasadu. Korea vihmavari juba ammu küsis imestusega, et "miks te mind küll ära ei heida". Turistile pakuvad kõiksugu tõmmunahalised inimesed Roomas igalpool vihmavarje müügiks, odavaid ja värvilisi, konksuga ja nupuga, lahtikäivaid ja kokkupandavaid etc. Siin karjamaal pole ühtegi pakkujat. Oli vaid karjus pika kepiga, nagu....k
ps Aga Itaalias kogesime veel üht uut nähtus, et kebab ja kerjused, see on vana lugu, aga kõiksugu Jaan Muna-tüüpi vilkuvate lampide ja neoon-mängukannide, värviliste traatide, käevõrude etc suveniiridega käivad mustad mehed ringi küll ja üritavad seda kaupa sulle maha müüa. Selline äri siis uues Euroopas.
pps Üks piinlik lugu oli muidugi ka, olin just sirutanud käe väikse juustutüki järele oma seljakotis, kui mulatt lähenes näljase näoga ning asus mulle sokke pähe määrima. Ikka müügiks, et "vaja söögi raha ning sokke on ju vaja". Vaatasime minu Suva sokid koos üle, need olid korralikud ja ilusad, kiitis mulatt. Aga söögi osas jäin talle ikka võlgu ja sõin oma juustu ise ära. Mingit kaupa me ei teinud. Vehkisin vihmavarjuga ja kupatasin ta minema. Kuidas imelik tunne oli.
pps Agnes oli sel ajal kõhuli muru peal ja pildistas ilmaimet parkimisplatsi ääres: Italwagen, mingi auto kandis sellist numbrimärki !, tegelikult pesueht VW, väike luksusversioon, kodune tunne oli korraks.