Üle jõe

Kõikide jõgede linnas on alate ahvatlus, et peaks minama ikka ka üle jõe. Rooma
"väike-emajõgi" meenutab mulle veidi Lubljanas nähtud kanalit - kunagi võiks kirjutada raamatu "Minu jõed", kus tuleks pikemalt juttu kõigist nendest ilusatest jõgedest Londonis, Pariisis, Budapestis, Prahas, Pärnus, Berlinis, Turus, Uppsalas, Bergenis....ai, see läheb juba rubriiki fjordid ja kanalid. Põhjamaades on alati see värk, et kas vesi on soolane või ei ole ja ongi äkki lihtsalt sügav forellisügavik, kus on tore talisuplejane end proovile panna *, aga need kanalid on muidugi omaette zhanr. Roomas räägib kohalik sulle kohe uskumatu loo akveduutidest, vesi soliseb 50 km tagant sulle koduhoovi ja polegi enam väga tähtis, kui soolane see on. Aeterna acqua magica (Ivo vabandab mu ld keele oskust) just täna nägime maailmakuulsat purskaevu, kus valitsejatel ei olnus absoluudselt kahju lasta rahva hullata ja uskumuste kohaselt teatraliseeritud kombel oma igapäevaelu tähendusi rikastada.
Aga miks läheme üle jõe? Tiberi puhul on see sama palju sümboolne, kui minna üle Emajõe. Otsime uusi ja avaramaid paiku. Nii lihtne see ongi.k
ps See kuidas me sattusime tüüpilisse juustupoodi, oleks ikka eraldi New Post.
pps muide, täna läheb rong Toscanasse, kell 18.20 Collosseumi jaamast. "Cut" nagu öeldakse filmivõtetel ning siis tuleb juba uus stseen.

*esimene allikaline viide. 2004 aastal astusin Norra Nais-Talisuplejate Ühingu külalisliikmeks Norras, ühe kaluriküla allüksuses ning siis tundsin esimest korda, et kolm korda on proovi Põhjameres ning polegi nii tähtis, kas jalad ulatuvad põhja või mitte, olulisem on vesiaeroobika ja tants vaalade keskel, et ihu püsiks liikumises ning õigel aja tunned ära, millal peab kaldakaljule tagasi roonima. Päevikud, käsikirjaline 1997-....Erakogu.