Nüüd pole muudkui happy start ehk nö ilus algus, ettekanne peetud ja palju küsimusi kohe ja kuluaarides. Üldse on icomi kongress kütnud kõvasti kirgi ning pidulikul õhtusöögil kongressi avamise puhul oli kohal 3600 külalist üle maailma ning pilgud ja tähenduslikud ilmed kõnelesid iseendi eest, et mida värki need sellid seal Pariisi peakontoris õigupoolest sehkendavad, tegelikult on alakomiteede konveentsis see põhivärk kohapeal. Muidugi delegaatide püha kohustus oli kodus "läbi töötada" terve pinu täid dokumente, arengustrateegiaid ning valimisplatvorme....tõeline maailmarahvaste paabel, kus rolli mängib põhiliselt mitte millise muuseumi esindaja sa oled (väikeriikide puhul on see eksootika siiski alati tuntav, kui ütled: aloo, ma olen Eestist:-), aga pigem mis eriala taust sul on ning mida sa eriala see suudad julgelt välja öelda. No näis, kas keegi kinga kontsaga ka vastu kõnepulti virutab, kongressi põhiteemaatiline tunnetus sotsiaalselt harmooniast on tuntav küll, nimelt "hiina linnaosas" pole keegi väliskülalistest veel peksa saanud.
Päev otsa suhtlust, liibanonlannast etnoloog Viinist, Rootsi rändnäituste firma guru, Ameerika indiaanlasest kunstnik huvitumas eesti traditsioonilisest kunstist, Zürichi etnograafiamuuseumi direktori härra, lisaks palju Korea-tuttavaid (icme eelmise aastakonverentsi punt on ka kohal), a
ps eestlased valguvad alati üsna vara linna peale jalgsimatkale, seni pole veel välja kujunenud kohapealset kogunemispaika, mis oleks nagu Levist Väljas, rahvusmustrilist angaari ei saa ka kasutada, kuna uks on juba lukus, maja läheb demonteerimisele
pps hotellis edevat pesumasinat ei ole, radikaid ka ei ole, kus pesu kuivatada, tuleb teha nagu Lara Croft, mäletate :-)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment