Traditsiooniline Voss

Kuidagi ei saa mõtteid ära traditsioonisest Vossi maakonna stiilis õhtusöödist, mis kujundes tõsiseks jõuprooviks: rahvustoidud, mõttevahetused kombestiku üle, kõva keskealiste jämm sõna otseses mõtte ning suitsutatud lambapea söömine koos smäshitud kõrvitsa ja Vossi vorstiga, ei puudunud ka rahvusjook. Mis ühendab soomlasi ja norralasi (neist esimesi oleme ju näinud lauabanketidel toidu vahele lauluraamatu järgi laulmas ning korralikult pidutsemas)
Kuid norralased panevad sama moodi, vaataet veel ägedamalt.

Subjekt: lambapeapidu
Koht: kommunikeskus, tegelikult meile nii harjumatu värks, et üks linnaosa tavaline elamukoperatiiv on endale ehitanud seltsimaja, kus päeval on lasteaed, õhtul "elulõng" või suisa pidu. Miks mitte ka väiks rahvatants ja rahvarõivaklubi etc

Inimesed: veidi vasakpoolsete sotsdem-i vaadetega linnasosa (arvas Frode) ning nö lihtsad inimesed, samas väga soliidses insenerid-arstid-professorid etc. Kõik väga shikid. Midagi ei ole öelda, norralased on ilusas. Isegi kui aastaid juba ka jagub (no tegelikult eestlased ka), siinne rahvas on veel stiilne ka. Julged ja siirad. aga no inimesed, olgu sellega, räägime ikka sellest lambast.

Toit: ütleme otse välja, et siin oli õrnalt taldrikule asetatud poolitatud lambapea. Täies hiilduses. Aga, ei mingeid rupskeid, väga intelligentne lahendus: kõik on söödav väljaarvatud hambad ja põskkoobas. NB! Silmakirurg: gurmee näeb ette, et osav sööja eemaldab silmamuna musta osa ja pistab pintslisse selle ümbrise. Ülejeenud, nagu põsk, nina (mulle eriti meeldinud) ja kõrv alluvad täielikult ka algaja noa-kahvli koostööle. Sain väga suure tunnustuse osaliseks, kiites kokka ja Norra rahvustraditsiooni ning tegin maksimum tulemuse. Puhas vuuk, sõna otseses mõttes.
Agnes küsis, kas "üdi sai", vastus kõlab : mina ei leidnud.
Need, kes lambalihast lugu ei pea, need said maitsta Vossi vorsti. Mina proovisin muidugi mõlemat.

Traditsioon: mingil hetkel tuleb põsesarna alt välja õngitseda "mää" kondikene, mis pidigi tegema seda lamba häält või, kuidas öelda, veidi vibreerima vastavalt. Kombe järgi siis võrreldakse seda lauanaabriga. Võtsin selle trofeena kaasa. Anna Estonian Natural History Museumile :-)

Seltskond: Frode tutvustas meid kogu linnaosarahvale, meie tutvusise juba aperatiivi ajal kohalikega ja tuju läks kohe väga heaks. Minu kõrvale sattus loosi tahtel Bergeni ninakõrva kliiniku ülemõde (Kuldar, ta oli enamvähem sama tore daam, nagu 1997 aasta Päevakeskuse peol :-). Ühesõnaga provva asus kohe mind väljaõpetama ning kohati aitas otseselt "operatsiooni" läbi viia, hoidis kahvlika kinni ja soovitas nö järjekorda. Pidasime muidugi etiketist lõpuni kinni. Ta rebis mu tantsupõrandale ning ega ma seal üksi ei olnud, tantsupõrandal keerutas Frodet tantsu ja kogu rahvas möllas Dolly Partoni järele. Pärast tuli mul gentelman'ina veeta aega ka Frode antropoloogist naisega, kes on ikka väga tase: intelligentne, tark ja tegeleb immigrantidega (lobisesime palju, mul on ausalt öeldes päris hea pilt, mis toimub Skandinaavias, eriti varasema info järgi Soomes sisserännanutega, tänu Marisele ja Evele, kes just selle kandi pealt on lingvistilist antropoloogiat tutvustanud).



Sõbra sõber: üks lahe vana, kes on insener, ehtiab teid Aafrikas rääkis mulle kõigest: Euroopa inimeste suhtlustraditsioonidest, EU ja norralaste rikkusest, bustude headest haistmisoskustest jamidakõike veel. Ta sai Frodega Aafrikas kokku. Nüüd on naabrid. Kas pole hea erinevate erialade lõimimisnäide. Ühiskond kasutab antropoloogi tarkust ja kuulab nende nõu ning insenerid ehitavad.

Koosviibimine kestis vist hommikuni, naised tõid välja omatehtud küpsetisi,

Peaks vist kirjutama homme 2.osa ka . Puhas rahvakombestiku pidu igaljuhul. k