Päev

Kalendripäev algab ööga, inimesed võtavad päeva hommikul,
Minu kaheksas märts tuli Taevaskojas, otsustasime osa saada etnoloogide ja antropoloogide talveseminarist, kus päris hommikutundidel ära tulles paistis peaaeguet täiskuu, Taevaskoja metsad on ikka väga müstilised, jätsime noored teadlased sinna asju arutama ja tulime vastu hommikut läbi öö Tartu suunas. Täielik müstika: metsloomad nuusutavad autot (minu meelest üks rebane jooksis VW le otsa, jänes oli lumeväljal, põtru ei näinud, võtsime ühe semiootiku kaasa ja tõime ta Tartusse. Ta oli väga selline süveneja tüüp, rääkis toredasti oma uurimsteemast (Nashi liikumine), ta vaeseke oli meie eelmise päeva talvematka ajal päris äraeksinud ning oli kogemata hakanud mööd raudteed vales suunas minema. Lõpuks taipas ta helistada, saadsime Tln antropoloog Birgiti teda autoga otsima - oli selline omamoodi semiootiku safari autotulede valgel, aga õnneks leidsime ta üles ning asi lõppes saunalaval tema ülessoendamisega, väike naps ja paar varbavilli.

Tartus algas hommik pika einega, tavaliselt pühapäeviti lükkan kuuri mineku võimalikult keskpäevale lähemale (laupäiviti jõuan kuuri varem kui tööle u. 8 paiku) ning tavapärasel viisil oli siis see pikem Sirbi läbivaatamise aeg, no lugeda ka siis juba.
Matk kuuri (õnneks väga lähedal) ning tegelikult läksin ikka ka lilleretkele, tänapäeval käiakse Selveris, sinililli veel ei ole, rahvaste tunglemine ei ole mingi üllatus, tänapäeval jõud sa autoga lipsti poes ära käia nii enne kui pärast kirikut, kes üldse traditsioonliselt mõttes jutlust kuulama jõuab. Selveris on sulle kõik lihtsaks tehtud - croissant'i saad endale ise ära kaaluda, poolvalmisasju leiad rohkesti, sedakorda leidsin rõõmuga, et isegi võilevatort oli seekord väikse tükina valmis kaalutud. Tegin vast enda jaoks kiiruserekordi - seisin 10 minuti pärast juba kassajärjekorras, kärupõhjas enamähem kolma asja (mis sa siin kärpeajastul ikka priiskad), kokkuhoiu ajastule kohaselt asetasin sinna vaid häid asju - saiakesi 2, soolase tordi tükk ja veidi värsket (Pomelo, basilik, salatilehti). Siis lilleleti äärde, kus läks veidi kauem aega. Praegu on kohe selline tulbitunne, kollased väikse triibuga ja eksootilisema välimusega "papagoi"õied, nagu preili mulle ulatades ütles. Keegi ei kauple millegi üle, tüüpiline põhjamaalane siin riigis tarbib teenust ja kalkuleerib põhjalikult. Kiirustasin koju, äkki jõuan veel enne Une Mati minekut üllatusena koju hiilida. Parkimisplatsil sain teha kolleegile väikse kingituse, nihutasin oma parkimiskoha talle lahkesti ette ning juba oligi justkui kingitus rõõm kellelegi, kes seda pärast isegi hea sõnaga meenutab.

Mässasin ja koristasin ka päeval, parim aeg koristamiseks on Klassikaraadio programmi ajal kell 2-4 pm, eksootilise muusika tund jätkub eesti kuuldemängu klassikaga, siis on hea tolmuimejaga ringi tõmmata.

Lõunaks serveerin rohelist salatit, ning lõpetaks nädala keskel valmistatud lamba ka ära, millest jagub kahele. Suvel Saksamaalt toodud veini me ei ava vast, törts punast on küll klaasidesse valada.
Lasime mõttes läbi ka eelmise päeva etnoloogide mõttetalgud nii seminarides (muide, mina osalesin ka aktiivselt grupitöödes, vaidlesin Tallinna Ülikooli antop.õppejõu Lorenzoga saunalaval ning tutvustasin end noortele etnoloogidele kui ajaloolane+praktik=etnoloog :-).



Tegin oma sammulugejaga ka matka ema juurde Vasara tänavale, maitsesime imetabaseid ahjukartuleid. See oli sihilik vantsimine uue trendika vidinaga, mida tänapäeval nimetatakse sammulugejaks - nii saab mõõta oma läbitud distantsi, rahustada teadmist, et liigud rohkem, "põletad" kaloreid, hingad iga sammuga värsket õhku ja paari nupule vajutusega selgitad välja oma tervisliku käitumise graafiku päeva jooksul. Selle õhtupooliku jalutuskäiku sissepõige oli meelega tehtud mööd Tähe tänavat, sai üle kaeda vana tuttava Kuu toidupoe, mis ei ole aastatega muutunud, lõhnab ikka Sarviku järele või on see misku muu afterparty release, millega kohalik linnaosakaader eluvaimu sees hoiab. Tegin tegelikult sihiliku käivet,et osta ema juurde kaasa värske saiapäts. Olin ju mõned päevad varem viinud vanemate koju suure 3 kilose lõhe, muidugi Norrast (ilmselt vahepeal Hiinas külmutatud), aga väga muhedalt suur ning odava hinnaga kampaania käigus hangitud, sellest oli ema valmistanud 4 rooga, 8.märtsil maitsesime külmsoolatud versiooni värske saia ja tilliga. Mmmm. Selline oli naistepäeva õhtu, mis tegelikult ei olnud rõhutatud pühade tähistamine, pigem meelespidamine-suhtlus-koosolemine. Tähe tänaval olin ma niisiis nagu rändaja, läbi aja, sest otse minu kõrval "möödusid" minust vana hea Tähe tänava õppehoone, kus ikka paar lampi põleb mõnes laboris, ajaloolasi seal öösiti ei ole, on aga füüsikud. Nägin esimest korda ka Tähe tänava hrustshovkad, mis oli osaliselt soojustatud-konserveeritud. See Plaadi maja (endine ERMi direktor, kes pigem elab Vanuatul) on otsaga hakatud korda tegema, selline moodne lahendus, huvitav kas peaks oma Viljandi majaga sama tegema tulevikus!?. Ning siis juba Mikkeli galerii, mille vaateaknas on alati mõni tore taies, Kunstikooli silt vasakule (koha mõttes feng sui, huvitav, kas nemad ei tahaks tulevikus Raadile kolida ja campust rajada), kolleeg Rein Olli maja, kes pidi elama ühes väga moodsa arhitektuurse lahendusega korteris (all peo- ja pulmarõivaste pood uhkete kleitidega). Jäingi korraks seisma ja meenutasin, kuidas me äsja Norra-täiendõppereisi ajal alati eemalt mõnd boutiquei poodi silmates hüüatasime "Näe, ERM 100. Mida selga panna piduõhtule 14. aprillil Vanemuises? Peagi ma sinna Tähe tänava poodi ka sisse lähen, saab-mis-saab.
Ja eks seal tänava peal on tuttavadi kohti veelgi. Suurem nelja tee rist, kus paremale jääb ERMi rahvale tuttav Sõbra-kirik, kus hoidsime kultuurivaramut (soomeugri, veovahendid, suusad, vanker, veesõidukid, veelinnurahvaste nö kullafond). Meenub kohe, kuidas paari nädala pärast tulevad ERMile ja Maailmafilmi festivalile külla Tiibeti mungad, neil on orgunnitud ka kohtumine kirikus, ERM hoidis hoonet ikka alles ja ühes tükis, teab mis oleks rasketel okupatsiooniaegadel seal muidu juhtunud. Igaljuhul see neljatee rist on mulle elus pakkunud ka ühe eluohtliku situatsiooni, kui ma sõidsin rattaga Plaadi juurde 10 aastat tagasi, rikkusin täiega liiklusreegleid ning rääkisin oma elu esimese mobiiltelefoniga ning vajutasin ristmikule välja sõites käsipidurit, lendasin keset tänavat üle võlli ning prantsatasin 3 auto nina ees asfaldile, telefonis kostus vaid küsimus "kuhu sa kadusid..." ning autotulede valgel, sama valgus nagu tänagi, ajasin end autostangede najal püsti, kloppisin riided puhtaks, panin telefoni lego kokku ning tõmbusin kõnniteele, õnnelik ellujäämise võimaluse eest. Kolleeg Plaat, kes ise oli karkude ja kipsis jalaga kodus, oodates mind vaarika moosi ja tassi teega, tajus ka asja absurdsust, kuna täpselt nädala pärast pidime lendama ERMi esindajatena Taiwani sõprusmuuseumile külla. Hiljem tuvastati mul ilmselt ribimurd, aga igaljuhul Tähe tänavalt me koos oma reisi alustasime ning rahvapilli näituse ka ära avasime. T'äna, 8. märtsil, võib tunduda see siin Tähe tänaval isegi peaaegu et kangelasteona. Ilus ja tavaline pühapäev teinekord vajab selliseid mälestusi jalutuskäigu ajal. Tegelikult kaalusin pikalt, kas minna mööda Võru mnt, aga seal on õhk väga saastatud, roheline mõtlemine hakkab ka minus võitu saama (kes siis Supilinna ökopoes ei käiks tänapäeval), kõrvaklappidega kuulata Kölni kontserti (K.Jarret muidugi), see on paneb tegema valikuid, hindama hetki, mis kestavad (vähemal 5000 sammu:-)

No ema juures läks ikka pikemalt ka. Nautisime õhtusööki, saime rääkida Krista ja Jormi uudiseid Tallinnast, pidasime Viljandi plaani, puudutasime liigeste teemat. Mul on ka viimasel aja mingi õla jama, ragiseb ning sulgpalli trennis katsun teha põhjalikumalt sooja (kolmapäeviti Visa hallis koos Sakari ja Mikuga. s.t mina ja Sakari Tampere Majast mängime Miku vastu, enamasti saame pähe, aga missiis :-) Õlg ragiseb, kuid see on ikka parem ragin, kui mul omal ajal tennise tõttu põlvekene. Täna muide ongi selline vastik must jää ja üsna libe, kevade lõhna on omajagu, talv siiski kevade käevangust lahti veel ei lase.


Ilus päev , Eesti sai ju ka niimitu kuldmedalit Euroopa EMilt, Pahapilli jooksu ma ei näinud, digiboks tuleb veel muretseda. Kodu jõudes ma telekat ei vaadanud, käisin korraks Facebooki lehekülgi sirvimas. Huvitav, kumbal on rohkem elujõudu, kas minu blogil või FB accontil tulevikus. Kumb muutub enne hologrammiks, mis võib tulevikus asendada Kristjan Raba minavormi. k