Nanook feat. Mari ja Niit

Heale filmile tuleb luua ehe heli. Tummfilmide võlu vist ongi selles, et seansil saab vaataja lasta endale ligi uusi helisid, kui ta tahab. Film pluss kontsert-live on praegu väga pop. Siin ja preagu (näitusemaja loengusaalis) kütavad Mari Kalkun ja Erko Niit kahekesi vaiksel "tulel" lumistele tummfilmikaadritele kerget improvisatsioone taustaks. Istudes tagareal naudin isegi rohkem helisid (filmi olen näinud juba 3 korda). Kohal on noored staarid, sellise lühikese reklaamikampaania peale on kohal omajagu rahvast. Saali enamvähem kottpime, pilgud keskendunud ekraanile. Erko Niit kütab veidi rütmilisemalt, Mari sätib multiinstrumentalistina igasugu aparaate mikri äärde. Minu meelest on natuke liiga minimalistlik. Aga mis on liiga!? Esinejad annavad lihtsate vahenditega piisavalt õhku filmile, aega vaatajale, sätivad aranzeeringuid vastavalt filmis toimuvale (rebase jääurust väljaõngitsemine, jahile minek etc). Praegu läks kitarri peal poogen käiku, Mari pille ma pimedas ei näegi. Tegelikult on sama lugu, nagu mõned nädalad tagasi Viljandi live´l, kas meloodiat lõimida ja kui palju. Praegu rohkem meeleolumix. Aga ikka väga hea. Pooleteisetunnine dok võtab kohe uue tempo, kui kunagi peaks loodama Klassikaraadiole juurde telepilt, siis Fantaasia saatesse saaks panna kohe asja jooksma. Kuigi film ise ju väga naturaalne (hetkel algas hülgtelahkamine) taustaks c-duuri kannel ja lihtne Fender. Pimedas ei saagi täpselt aru, kes publiku hulgas ohkab või ahetab, üllatushetki on ju pidevalt, kaasa toodud lapsed saalis jälgivad ka põnevusega, kuigi väljas on selge talv ja filmitegevus toimub külmadel jääväljadel, on Maailmafilmi helideruum loodud ja rikas; asi toimib, festivalini on jäänud vaid loetud nädalad.k
ps iga kord tundub, et film ei olegi nii tapvalt pikk, järelikult on muusika köitev, tund 19 mintsi, uusi helisid tuleb järjest
pps kahju, et plaadifirma Cosmos Control on kuhugi jäänud