Eile päeva selge plaan oli taas Soome Metsähallituse sissesöödetud radaele minna, sekka vana kiriku kaemine (kuidas saame saab üldse kristianiseerida?), kuid siiski ikka õnged kaasa ja järve äärde. Võtsime ette matka ahvena-järvistule, mõnus lihstama katekooria rada, kus päris lõpus ootab sind ees mökki koos suure kivist ahjuga, Agnes vaatas mu kalamehe märgi jalgu ning tegi kohe tule üles - mida samal ajal muudkui loopisin, lant lendas juba nii kaugele, et käsi väsib ära tagasikerimisel. Kalad? No ma sain nüüd siis ka oma landikalastuskogemuse ikka väga kätte, Agnse õikas mulle metsaveeres, et ma nii väga kiiresti ei kakuks kalu välja, kuna ta ei jõu neid nii kiiresti "tappa" ja puhastada :-), minul muidkui aga ahven jälle otsas ning ega need mingid kassiahvenad polnud, ikka normaalsed! Käimine, pikad distantsid ja totaalne looduslähedus on siin ikka väga mõnus kooslus. Käin ujumas igal võimalusel, vajadusel ka "etnograafilises kostüümis". Tegin sellise julgustüki ka ära, et sukeldusin oma üht lanti ära tooma. Alguses oli kuidagi jõle kurb tunne, kui "havi" (tegelikult tavaline puuront) apsas landiotsast ning kerid lihtslat tamiili tagasi. Sama, kohe kui ma oma ilusa viske olin ära teinud, pärast 20 sekundilist ootamist oli kuskil eemal väike sulps, siis peagi tavasin ära kuidas ahvenaga käituda: tal tuleb lasti lanti uudistada, siis ta "lutsutab" veidi seda ning ujub kaasa, siis väike nõksakas ning enda rõõmuks toimub lõpuheitlus just läbipaistva Saamimaa järvekese kaldalähedal, kus siis pannakse paike, kes on kavalam-kogenum-osavam-südamlikum! 3 kala läks käest, 3 supperelukat sain otsa, ülejäänud vaatasid pealt küsivate silmadega: "millal, te härra, tulete tagasi?",.
ps tegelikutl algas meie reis ikka juba siis, kui ma nägin Madonnat, Helsinki samakaile ehitatud hiigellaval, binokliga, korralik muss mängis ja tümpsus proovi ajal, saabusime Baltic Dreamiga ning siis algas matkasellide reis. Kõigest järjekorras!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
ja kus siis nüüd? Rootsimaal?
ReplyDeleteKirsti